Ma ei läinud Riigikogusse sussi lohistama, vaid midagi ka ära tegema. Kui sul on enne valimisi olemas plaan, konkreetsed lubadused spordi ja kultuuri rahastamiseks, siis on loogiline samm kandideerida, saada mandaat ja hakata neid ideid ellu viima. Mina kandideerisin Tartus ning suuresti ka selleks, et aidata kaasa Tartu ja Eesti arengule, nähes kultuuri ja sporti mitte pelgalt kulu, vaid majandusharuna.

See tähendab eesmärgipõhist tegutsemist, koostööd nendega, kes tahavad kaasa aidata, ja valmisolekut kriitikaks. Asjalik kriitika tuleb ära kuulata. Vale tuleb ümber lükata. Ja kui kuskil tekib viga, tuleb see ära parandada.

Riigikogu ei ole kummitempel

Riigikogus saab tegutseda erinevas tempos. Võib sussi lohistada, venitada, oodata, nihutada vastutust ja loota, et aeg või keegi teine lahendab. Aga võib ka asju päriselt ära teha normaalses töötempos. Õnneks leidub ka selles Riigikogu koosseisus inimesi, kellele eraraha kaasamise idee ja spordiehitiste fondi loomine on olnud arusaadavad ja vajalikud. Neid inimesi oli ja on nii koalitsioonis kui opositsioonis ning kogu protsessi vältel on opositsioon olnud sisuliselt protsessi kaasatud.

Hasartmängumaksu seaduse puhul ei ole põhjust väita, et tegemist oleks olnud kiirustamise või kellegi erahuvide teenimisega. Vastupidi, selle seaduse sisu on üks pikemalt ette valmistatud ja avalikult arutatud protsesse, milles olen ise osalenud, kuhu on olnud kaasatud uuringuid, erasektor ja avaliku sektori esindajad.

Hasartmängumaksu muudatused ja eksitav süüdistus

Eksitav, häiriv ja vale on olnud väide, et eraraha kaasamise fondi ja spordiehitiste fondi rahastamise aluseks olnud hasartmängumaksu muudatused on kellegi lobitöö tulemus ja et seaduse tegelikud eestvedajad olevat Riigikogule “külje alla ujunud” ja midagi varjatult läbi surunud. See ei vasta tõele.

Sport ja kultuur vajasid uut rahastusmudelit. Erahara kaasamise fond ja spordiehitiste fond vajasid rahastust, mis oleks ajas kasvav ja prognoositav. Just selleks oli vaja kujundada ümber hasartmängumaksu loogikat. Idee mitte tõsta kaughasartmängumaksu, vaid hoopis seda langetada, lähtus lähituleviku turuloogikast ja arusaamast, et kõrgem maksumäär ei pruugi tuua tulevikus rohkem tulu, vaid võib turgu ahendada.
Maksudisaini idee ja vajadus tekkis läbi lähiriikide rahvusvahelise praktika jälgimise ja ka Arenguseire Keskuse uuringutele toetunud prognoosidele. Idee alguses kütsusime kokku ümarlaua, kus poliitikud ja valdkonna eksperdid teemat ja võimalusi sisuliselt arutasid – see on kaasav seadusloome ja uute lahenduste otsimine, just see, mida varasemalt on riigilt rohkem oodatud!

Avaliku kriitika tegelik taust

Mis võib peituda valdkondliku ja protsessi avaliku kriitika taga poliitiliselt? Rahvusvaheline kontekst aitab seda paremini mõista.
Meie naaberriik Soome on 2027. aasta suvel avamas oma hasartmänguturu litsentsimudelit, eesmärgiga koondada globaalset maksutulu oma turule, ning kavandab seal maksumäära suurusjärgus 22 protsenti. Eesti liigub samal ajal kaasates uusi litsentse vastupidises suunas, nähes konkurentsieelist just madalamas maksumääras ning maksubaasi kasvatamises. Seda Soome “lobistamise” suunda kinnitavad ka seisukohad, mida Eesti on saanud Soome turult. Riigikogule ja Arenguseire Keskusele edastatud vastused pärinevad hasartmänguettevõttelt, mis kuulub Soome riigi kontrolli alla ning esindab seeläbi otseselt Soome riigi huve. Nendes soovitatakse “heauskselt” Eestile 22-protsendilist hasartmängumaksu, mis vastaks Soome enda kavandatavale mudelile. Paraku see soovitus ja suund nõrgestaks selgelt Eesti positsiooni globaalses konkurentsis.

Kui Eesti liiguks kõrgema maksumäära suunas, kaoks meie konkurentsieelis ning senine maksutulu koonduks peamiselt riiki, kust tänane maksutulu enamasti tuleb – Soome. Eesti muutuks tulevikus nö hääbuvaks kõrvalplatvormiks, mitte sihtriigiks. Maksutulu vähenemise probleem oleks päriselt tõsine ja väljenduks lähiaastatel tulude kahanemises. Selline stsenaarium tähendaks, et tulevikus ei oleks  võimalik rahastada näiteks Siurut, Estonia uut maja ega käivitada uue seadusega tekkivaid eraraha kaasamise fondi või spordiehitiste fondi.

Väga konkreetne ja käegakatsutav hiljutine näide sellest on Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru Keskus Rakveres. Ilma kaughasartmängusektori kasvuta ja alates 2019. aastast sealt laekunud tuludeta ei oleks seda keskust. Samal põhjusel ei ehitataks täna uut ERR-i telemaja ega planeeritaks Tartusse Siurut, samuti ei oleks võimalik kaaluda Estonia ooperi uue maja ehitamist.

Küsimus ei ole retoorikas, vaid maksupoliitilistes valikutes ja tagajärgedes. Just siinkohal muutub Isamaa erakonna poliitiline positsioon problemaatiliseks. Avalikus debatis on Isamaa olnud kõige järjekindlam Eesti valitud maksustrateegia kritiseerija. Küsimus ei ole üksikutes sõnavõttudes, vaid tervikjoones, mis langeb sisuliselt kokku Soome riigi huvidega globaalses maksukonkurentsis. Ma ei räägi kavatsustest ega isiklikest motiividest, vaid mõjust Eesti riigile.

Vahetult pärast hasartmängumaksu seaduse jõustumist esitasid Isamaa erakonna esindajad Riigikogus eelnõu, mis soovitakse enne maksudisaini positiivsete tulemuste realiseerumist kõik tagasi pöörata ja maksu hoopis tõsta. Samuti soovitakse seeläbi jätta loomata uued spordi- ja kultuurifondid.

Miks?

Kas eesmärk on hoopis toetada Soome riigi huvide taga seisvaid hasartmänguettevõtteid ja seeläbi Soome riiki ning nõrgendada Eesti võimalust kultuuri ja sporti päriselt lisaraha tuua?
Ma isiklikult ei näe Isamaa tegevuses muud motiivi, sest maksulangetuse või tõstmise mõjude analüüse ma oponentidelt näinud ei ole, kuna nad pole seda kunagi analüüsinud ega ka aktivselt senistes analüüsides osalenud.

Riigikogu kui poliitika kujundaja

Hasartmänguseaduse sisuline ettevalmistus algas ammu enne eelnõu Riigikokku jõudmist. Koostöös Arenguseire Keskusega valmis ligi aasta kestnud analüüs eraraha kaasamise võimalustest ning riigi potentsiaalist hasartmängusektorist suuremat ja sihipärasemat tulu teenida. Sellele järgnes Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mille eesmärk oli leida viise, kuidas tuua medaleid ja panna lapsed liikuma. Ka selles arutelus käsitleti avalikult hasartmängumaksu võimalikke stsenaariume. See ei olnud kabinetivaikuses sündinud mõte ega sektori tellimus.

Ka seaduseelnõu ise ei olnud ministeeriumi poolt valmis kirjutatud tekst. Suur osa sisust kujunes Riigikogus endas, maksumäärade loogika, rahapesu ja turvalisuse põhimõtted, uute fondide loomine ning ajakava, mille järgi seadus pidi jõustuma 1. jaanuaril 2026. Riigikogu ei olnud selles protsessis kummitempel, vaid vedaja.

Tehniline viga ja sektori vastutustunne

Tõsi on, et seaduse menetluse käigus tekkis tehniline viga, mida ei oleks tohtinud juhtuda. Tänaseks on see viga parandatud.
See ei olnud sisuline poliitiline otsus ega katse midagi varjatult muuta, vaid õigusselgust puudutav eksimus seadusloomes, millest tänaseks on kõik osapooled kindlasti oma järeldused teinud ja õppetunnid saanud. Vastutus selle eest lasub ka minul ja ma vabandan. Minu jaoks tähendab poliitiline vastutus seda, et ” korra kreeni vajunud laevalt ei põgeneta” – viga parandatakse esimesel võimalusel ning tehakse taustal tööd, et riigil ei jääks ka ühtegi senti maksutulust saamata. See hõlmab avatud suhtlust ja koostööd sektoriga.

Avalikus ruumis on hasartmängusektor saanud ebaõiglaselt pihta; tehniline viga tuli riigi poolt, mitte kuidagi sektori lobina. Siin jõuame aga ühe erakordse ja seni vähe rõhutatud faktini. Hoolimata ajutisest õigusselguse puudumisest on hasartmängusektor ise näidanud üles valmisolekut tasuda riigile vabatahtlikult ka see maksutulu, mida riik hetkel seaduse vea tõttu nõuda ei saa. Riik ei nõua, aga ettevõtjad soovivad panustada. Selline olukord on erakordne nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt ning näitab selgelt, et seaduse eesmärk on olnud arusaadav.

Mida võib järeldada?
Sussilohistamine riigis ja poliitikas ei ole see, kui Riigikogus püütakse poliitikat teha, vaid see mõtteviis, mis peab parlamenti kummitempliks ja lubab poliitilistel otsustel sündida hoopis mujal, näiteks ministeeriumides ja ametkondades. See seadus näitab, et Riigikogu saab ja peabki oma rolli poliitikas oluliselt tugevdama ning ise poliitikat kujundama.  Ametnike ja ministeeriumite ülesanne on anda sellele tööle usaldusväärne, professionaalne tugi ja viia poliitilised otsused vigadeta ellu. Usaldusega on hetkel küll keeruline aga seda saame ühiselt taas tugevdada.