Toiduhindade mure on päris
Kas käibemaksu langetamine lahendab selle?
Toiduhindade mure on päris. Ligi 100 000 allkirja ei sünni tühjalt kohalt. Küsimus ei ole selles, kas inimeste mure on õigustatud. On küll. Küsimus on, kas käibemaksu langetamine on lahendus, mis päriselt jõuab hinnasildile.
Toit on inimeste igapäevaelu kõige nähtavam kulu. Elektriarve tuleb kord kuus ja kütusepaaki ei täideta iga päev, aga toidupoes käib enamik inimesi mitu korda nädalas. Seetõttu reageeritakse toiduhindadele ka poliitiliselt palju tundlikumalt kui paljudele teistele hinnamuutustele.
Praegu on Eestis käibemaksu üldmäär 24 %. Rahvaalgatus tegi ettepaneku langetada toiduainete käibemaks 10 protsendile. Eesti süsteemis tähendaks see sisuliselt kogu toidukorvi viimist 9 % käibemaksumäära alla, sest selline soodusmäär on meil juba olemas.
Rahandusministeeriumi varasemate hinnangute järgi tähendaks selline samm riigieelarvele suurusjärgus üle 400 miljoni euro aastas. Nii suure mõjuga otsuse puhul on mõistlik küsida kahte küsimust. Kui palju sellest jõuab tegelikult hinnasildile ja millest riik selle raha loobumisel loobub.
Kui näiteks 2 eurot maksev toode sisaldab 24 % käibemaksu, siis selle netohind on umbes 1,61 eurot. Kui sellele lisada 9 % käibemaks, oleks hind umbes 1,76 eurot. See tähendab teoreetiliselt ligikaudu 12 % hinnalangust juhul, kui maksulangus kanduks täielikult edasi.
Kui pere kulutab toidule umbes 600 eurot kuus, tähendaks 12 % hinnalangus umbes 70 euro suurust säästu kuus. Kui ülekandumine oleks näiteks 60–70 %, nagu Saksamaa ajutise käibemaksulangetuse analüüs viitab, oleks mõju pigem 8–9 %. See tähendaks umbes 45–50 euro suurust kuist säästu.
See ei ole väike summa. Seda tuleb ausalt tunnistada.
Aga siit algab arutelu teine pool.
Majandusteadlane Ardo Hansson on märkinud, et maailmaturu hinnalangus ei jõua automaatselt Eesti jaehindadesse. Mitmete toorainete hinnad on maailmaturul tipuga võrreldes märkimisväärselt langenud, kuid poehinnad ei ole samas tempos liikunud.
Põhjus on muu hulgas selles, et tooraine moodustab sageli vaid osa lõpphinnast. Ülejäänu tuleb töötlemisest, energiast, transpordist ja tööjõust.
Sama loogikat kirjeldas ka Salvesti juht Veljo Ipits. Ta tõi näiteks moosi hinnakujunduse. Kui suhkru hind langeb 20 %, ei tähenda see automaatselt samas suurusjärgus hinnalangust moosi hinnas, sest suhkur moodustab lõpphinnast vaid väikese osa. Suur osa hinnast tuleb marjadest, töötlusest, energiast ja tööjõust.
See näitab, et hinnakujundus ei ole lineaarne. Sama küsimus tekib ka käibemaksu puhul – kui kiiresti ja kui suures ulatuses kandub maksumuudatus tegelikult hinnasildile.
Majandusteadlane Heido Vitsur on arutelus märkinud, et käibemaksu langetamine võib aidata, kui konkurents toimib ja kaupmehed kannavad maksulanguse edasi. Küsimus on, kui täielikult ja kui kiiresti see praktikas juhtub.
Rahvusvaheline kogemus näitab, et maksulangus ei kandu tavaliselt täielikult tarbijahindadesse. Saksamaa ajutise käibemaksulangetuse analüüs viitas umbes 60–70 % ülekandumisele. Samas on ka näiteid, kus mõju on olnud tugevam. Portugalis rakendatud ajutise toidu käibemaksulanguse uuringud näitasid, et rakendumise hetkel kandus maksulangus suuresti edasi ka tarbijahindadesse.
Teine oluline küsimus on see, et hinnad ei kujune vaakumis.
Viimastel kuudel on maailmaturgudel samal ajal toimunud mitu suurt muutust. Läti otsustas langetada teatud toiduainete käibemaksu, kuid samal ajal eskaleerus Lähis-Ida konflikt, mis mõjutas nafta hinda ja tõi kaasa surve kütuse hinnale. Kui nafta hind tõuseb, kallinevad transport, logistika ja tootmise sisendid. Toidutootmine ja toidukaubandus on energiakulude suhtes tundlik sektor.
Seetõttu võib juhtuda, et maksulanguse mõju hinnasildil ei pruugi samal ajal üldse selgelt välja paista. Mitte sellepärast, et meede ei toimiks, vaid sellepärast, et teised kulud liiguvad samal ajal vastassuunas. Seetõttu ongi mõistlik vaadata Läti kogemust mõne aja pärast, mitte teha järeldusi paari kuu põhjal.
Läti meede ise on ka oluliselt kitsam kui Eestis arutatu. Seal langetati käibemaks ajutiselt umbes 12 % peale ainult teatud esmatarbekaupadele, näiteks leivale, piimale, linnulihale ja munadele. Eestis räägitakse aga sisuliselt kogu toidukorvi viimisest 9 % käibemaksumäära alla. Need kaks poliitikat ei ole üks-ühele võrreldavad.
Samuti tuleb arvestada turu struktuuri. Baltikumi võrdluses on Eestis elaniku kohta märgatavalt rohkem jaekaubanduspinda. Eestis on seda ligikaudu 0,75 m² inimese kohta, samas kui Leedus umbes 0,44 m² ja Lätis umbes 0,41 m² inimese kohta.
Suurem kaubanduspind tähendab ka suuremaid püsikulusid: hoonete ülalpidamist, logistikat, tööjõudu ja energiat. See ei tähenda automaatselt, et maksulangus ei jõuaks hindadesse, kuid turu struktuur ja kulubaas mõjutavad seda, kui kiiresti ja kui suures ulatuses maksumuudatus hinnasildile kandub.
Jaotusmõju on samuti keerulisem kui esmapilgul paistab. Toidukulud moodustavad väiksema sissetulekuga leibkondade eelarves suurema osa kui jõukamatel peredel. Seetõttu võib käibemaksu langetamine parandada nende suhtelist toimetulekut.
Samas võidavad jõukamad leibkonnad absoluutnumbrites ehk eurodes tavaliselt rohkem, sest nad kulutavad toidule kokku rohkem raha. OECD analüüsid on seetõttu märkinud, et alandatud käibemaksumäärad ei ole sageli kõige tõhusam viis jaotuspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väiksema sissetulekuga leibkondade toetamiseks võivad olla tõhusamad sihitud meetmed.
Ja lõpuks eelarve.
Kui mõju riigieelarvele on suurusjärgus üle 400 miljoni euro aastas, tuleb küsida ka seda, millest see raha loobutakse. Riigieelarves tähendab iga selline otsus paratamatult valikuid.
Sama suurusjärgu rahaga on võimalik näiteks katta märkimisväärne osa õpetajate palgatõusust, tugevdada lasterikaste perede toetusi või rahastada teisi haridus- ja sotsiaalvaldkonna prioriteete. See ei tähenda, et toidu käibemaksu langetamine oleks tingimata vale otsus, kuid tähendab, et tegemist on väga suure poliitilise ja eelarvelise valikuga.
Toiduhindade taskukohasus on oluline teema ja väärib tõsist arutelu. Küsimus ei ole ainult selles, kas käibemaksu langetada, vaid ka selles, milline meede aitab kõige tõhusamalt parandada inimeste toimetulekut ja kuidas seda teha nii, et riigi rahandus püsiks jätkusuutlik.