Seni kuni me Eestis vaidleme maksude üle üksikute protsentide kaupa, liigub rahvusvaheline majandus meist mööda. Ja liigub kiiresti. Meie samal ajal vaidleme, kas üks maksumäär võiks olla veidi madalam või veidi kõrgem, kas siit võtta ja sinna juurde panna. Aga tegelik küsimus on mujal. Kust tuleb järgmine 100 eurot.

Viimase aja poliitikat vaadates jääb mulje, et vastus on lihtne. Langetame makse, tõstame toetusi ja kuidagi saab eelarve ka korda. Ei saa. Hiljutises Delfi juhtkirjas toodi välja kolm küsimust: millised maksud muutuvad, kust tuleb kate ja mida ollakse valmis päriselt muutma. Õiged küsimused. Aga poolikud. Sest üks küsimus on puudu. Kust tuleb uus raha.

Kui riigi kulud väga lihtsalt lahti võtta, siis iga 100 euro kohta läheb umbes 30 eurot sotsiaalkaitsesse, 14 eurot tervishoidu, 14 eurot haridusse ja 11 eurot riigikaitsesse. Ülejäänu jaguneb muu vahel. Ja meie arutelu käib selle üle, kas kuskile panna veidi juurde. Kui see 100 eurot ei kasva, tähendab iga juurdepanek seda, et kuskilt tuleb vähemaks võtta. Nii lihtne see on.

Võtame ühe näite. Huviharidus. Täna panustavad riik, omavalitsused ja pered sinna kokku umbes 200 miljonit eurot. Arutelu käib, kas võiks natuke juurde panna. Vajadus on suur. Küsimus on, kas me oleme suutelised selle vajaduse kunagi ka kahekordistama, näiteks 400 miljonini.

Sest põhjused on olemas. Uuringud näitavad üsna selgelt, et laste võimalused sõltuvad Eestis tugevalt pere taustast ja see kandub edasi haridusse ning sealt edasi tööturule. Ja kooliaeg on ainus periood, kus me laste arengut päriselt mõjutada saame. Umbes 12 aastat. Seal kujunevad harjumused, töötahe, liikumine, oskused ja enesekindlus. Kui see periood on maksimaalselt hästi sisustatud, ei pea me hiljem muretsema, kas need inimesed saavad hakkama. Aga see maksab. Ja mitte vähe.

Kui tahame rääkida 400 miljonist, siis tänase maksubaasi pealt seda raha ei ole. See tähendab, et see sama 100 eurot peab hakkama tublisti kasvama.

Siit jõuame järgmise ebamugava kohani. Eesti rahvaarv ei kasva. Pigem liigub see tulevikus kahjuks suurusjärku 1,2 miljonit. See tähendab vähem tööealisi, aeglasemat maksutulu kasvu ja samal ajal kasvavaid kulusid. See ei ole lihtsalt minu arvamus. See on tendents ja lähtepunkt.

Seega tuleb ausalt välja arvutada, kui suur auk tekib, kui palju jääb sellest samast 100 eurost puudu. Ja siis panna paika järgmine küsimus. Kui palju uut, globaalselt majandust me peame juurde tooma.

Sest üks asi tuleb siin selgelt välja öelda. Ainult siseriiklik maksubaas ei toida meid tulevikus ära. Seetõttu saab ja peab kasv tulema väljast, globaalselt turult. See tähendab väga konkreetselt ühte asja. Me peame suutma tuua siia rahvusvahelist majandust ja kasumit, mille pealt maksud laekuvad Eestisse.

Ja siin ei ole küsimus enam üldises maksutasemes. Küsimus on selles, milline meie maksukombinatsioon paneb ettevõtte Eesti kasuks otsustama. Mitte üksik maksumuudatus, vaid tervik. Selline, kus ettevõttel on mõistlik siia tulla, siin tegutseda ja siin oma kasum maksustada.

Sest raha ei teki ainult sellest, et ettevõtteid on rohkem. Raha tekib seal, kus tekib väärtus ja kus see maksustatakse. 100 suurt ettevõtet võivad anda rohkem maksutulu kui 10 000 väikest, kui nende tegevus ja kasum on seotud Eestiga.

Vaatame Iirimaad. Seal on ettevõtte tulumaks 12,5%. Eestis on reinvesteeritud kasum maksuvaba. Loogika ütleb, et Eesti peaks olema parem. Aga ei ole. Iirimaa maksukombinatsioon on ettevõtja jaoks sageli soodsam. Tööjõumaksud on madalamad, süsteem on suunatud rahvusvahelisele ettevõtlusele ja riik teab täpselt, mida ta sisse tahab tuua.

Tulemus on konkreetne. 2024. aastal laekus Iirimaal ettevõtte tulumaksuna umbes 28 miljardit eurot. Valdav osa sellest tuli välisettevõtetelt. See ei ole ümberjagamine. See on juurde toodud majandus. Iirimaal globaalne ettevõtlus kasvab. Eestis mitte. Meie süsteem hoiab olemasolevat, aga ei too piisavalt uut.

Leedu teeb samal ajal oma valikud. Teadus- ja arendustegevuse kulud saab maksustamisel kolmekordselt maha arvata ja sellelt tulult makstakse 5%. Ettevõtte tulumaks on 15%, väiksematel 5%. See on sihitud. Ja ettevõte saab aru, miks sinna minna.

Siit jõuame tagasi algusesse. Küsimus ei ole lihtsuses. Küsimus on valikus. Kas ettevõttel on põhjus valida Eesti ja kas riik on valmis need valikud päriselt ära tegema. Selleks tuleb vastata väga konkreetsetele küsimustele. Kui palju majandust on vaja juurde, millistes sektorites, milliste reeglite ja maksudega ja kas see töötab.

See arutelu ei alga maksumäärast. See algab probleemist. Rahvaarv väheneb. Sealt tuleb eesmärk. Sealt lahendus. Oma inimesi ei saa lõputult rohkem maksustada. Kasv peab tulema sealt, kust seda täna ei ole.

2027. aasta valimisteks peaks olema elementaarne, et maksulubadustega on kaasas mõjuanalüüs. Kui keegi lubab vähem makse ja rohkem raha, siis tuleb küsida väga lihtsalt. Kust see raha tuleb.

Maksustrateegia on riigi praktiline valik, kas järgmine 100 eurot tekib või mitte. Väikeriigi puhul ei otsusta poliitilised loosungid. Otsustavad targad valikud.