Või hoopis vastupidi – multihall päästab Tartu ja Siuru võib meid pankrotti viia?
Tanel Tein, Riigikogu liige (Eesti 200)
Tänases Postimehe juhtkirjas on kirjas valus tõde: Eestis plaanitakse suurejoonelisi hooneid, kuid nende ülalpidamiskulusid ei ole läbi mõeldud.
Professor Urmas Varblane hoiatas juba aastaid tagasi, et betooni valamine ilma majandusliku katteta võib jätta linnad tulevikus raskesse seisu. See hoiatus kehtib otseselt ka Tartu kohta. Meil on tekkinud kaks väga erinevat investeerimisvisiooni: Siuru kultuurikeskus ja multihall. Üks neist kasvatab majandust, teine hakkab seda sööma. Huvitav, kumb kumba
Siuru maksumus on kerkinud ligi 100 miljonini, millest 30 miljonit tuleb Tartu eelarvest. Tulevikus peab linn katma peaaegu kõik püsikulud – ligi 90% majandamisest.
See ei loo uut tulu – see lukustab linna eelarve aastateks.
Piisab, kui vaadata Soome eeskuju: Helsingi Oodi raamatukogu lõpetas eelmise aasta üle 8 miljoni eurose miinusega, kuigi tegemist on Põhjamaade ühe modernseima ja külastatavama kultuurihoonega.
Ja ometi on Oodi pind tuntavalt väiksem kui Siurul kavandatav hoone ning Helsingi (655 000 elanikku) majandus on kordades suurem kui Tartu oma (100 000 elanikku).
Kui sellises mahus ja külastatavuses projekt jääb miinusesse, siis Tartu-suuruses linnas on “isemajandav Siuru” lihtsalt ilus, aga ebarealistlik loosung.
Multihall seevastu loob uut majandust.
See on investeering, mis toob raha tagasi – rahvusvahelised spordi- ja kultuuriüritused, hotellitäituvus, restoranikäive, maksutulu. Uuringud näitavad, et iga sinna investeeritud euro toob 1,2–1,6 eurot tagasi. See on reaalne lisandväärtus, mitte subsiidium.
Uus rahastusmudel – uus võimalus Tartule.
Riigikogus valmiv spordiehitiste (ja kultuurisündmuste) fond võimaldab tulevasi investeeringuid rahastada uue rahvusvahelise maksutulu toel – mitte kohalike maksumaksjate rahaga.
Tartu juhtide roll on selle eest aktiivselt võidelda, mitte vaikida.
Vastutustundlik tee edasi.
Ma ei ole kuidagi optimaalse ja ratsionaalse Siuru vastu, kuid praegune Keskpargi hiigelvariant võib suure tõenäosusega linna tulevikus rahaliselt halvata ja jätta meid ilma tulevastest investeerimisvõimalustest.
Kui paneme kümneid miljoneid projekte alla, mis ei tooda majandust tagasi, vaid on peidetud “kultuuri” sildi taha, siis me ei ehita tulevikku, vaid kulutame selle ette ära.
Jah – probleem on nii mahus kui ka asukohas.
21. sajandil ei ehitata parke täis betooni, vaid hoitakse neid linnas hingavana ja inimestele avatuna.
Siuru on nii suureks paisutatud, et see ei mahugi mujale kui parki ja see ongi probleem.
Kui projekt oleks mõõdukam, sobiks see ka mujale, näiteks Vabaduse puiestee parkla alale, kus parki saaks korrastada ja linna südames roheluse alles hoida.
Lisaks on teada, et 49% Siuru pinnast on ette nähtud üksnes raamatukogu ja kunstimuuseumi põhivajaduste katteks, ülejäänu on lisapind, mis suurendab lähitulevikus nii ehitus- kui ka pikemas perspektiivis halduskulusid.
See Siuru projekt ei vasta kahjuks ratsionaalsuse kriteeriumidele, ja on rahaliselt ja ruumiliselt üledimensioneeritud otsus, millel puudub majanduslik kasu. Majanduslik kasu on aga ülioluline, eriti nii suurte investeeringute puhul.
Vajame mõõdukust, tarku valikuid ja avatud linnaruumi, mitte monumente, mida hiljem aasta aastalt kinni maksta.
Samas on oluline rõhutada, et riiklik Siuru investeering on Tartu jaoks vägagi väärtuslik võimalus.
See tuleb realiseerida Tartu kasvuks, kuid selleks on veel aega projekti muuta ja kokku tõmmata – nii, et see toimiks uues, sobivamas asukohas ning looks lisaväärtust, mitte püsikohustust.
Nii nagu olen öelnud algusest peale – küsimus pole kas, vaid kuidas ja kuhu.
Kui panna Siuru ja multihall samale majanduslikule joonele,
on vastus selge: kumb loob kasvu ja töökohti, kumb kurnab eelarvet? Majanduslikku tulevikku veab multihall, mitte “isemajandava” loosungi all “pargi sisse” ehitatav Siuru.
Multihall on investeering, mis toob Tartusse elu ja majandust.
Siuru on ilus idee, kuid liiga kallis sümbol.