Elektrihinna üle vaieldes on üks väga ahvatlev poliitiline võte: võtta üks nähtav arve, üks nähtav valitsus ja öelda – teie süü.

Aivar Kokk on viimastel kuudel korduvalt väitnud, et kõrges elektrihinnas on süüdi valitsus, rohepööre ja CO2 süsteem, mis ajab hinna üles. See kõlab intrigeerivalt ja arusaadavalt – inimene saab kohe aru, keda süüdistada, süüdlane on olemas ning paanika võib alata.

Kui aga rääkida energiasüsteemist ausalt, siis selline “joonistatud” süüdlane ei pea analüüsile vastu.

Alustame ajajoonest. Aastatel 2013–2022 tegi Eesti mitu suurt ja vajalikku otsust: EstLink 2 (650 MW, umbes 320 miljonit eurot), Balticconnector (ligikaudu 250 miljonit eurot), Kiisa reservjaam (250 MW, umbes 135 miljonit eurot), Auvere plokk (300 MW, umbes 600 miljonit eurot). Need olid õiged otsused, mis tugevdasid ühendusi ja varustuskindlust – nagu maja vundament, ilma milleta ei seisa midagi.

Tootmisstruktuur ise muutus aga aeglaselt. Tuulepargid venisid planeeringutes, liitumisvõimsused ummistusid ning investorid ootasid aastaid. Põlevkivi jäi süsteemi raskuskeskseks. Selle kümnendi jooksul olid valitsuses Reform, Keskerakond, Isamaa ja EKRE – vastutus oli jagatud ning ka Isamaa kandis seda vastutust.

Kui täna kõlab jutt, et “teie rikkusite süsteemi”, tuleb ausalt öelda: me kõik olime selle süsteemi juures.

Muutus alates 2023. aastast on numbrites nähtav. Kahe aastaga lisandus üle gigavati tuult ja päikest – need ei ole loosungid, vaid päris mastid maastikul ja paneelid põldudel. Arvestades, et tuule rajamine maksab 1,3–1,6 miljonit eurot megavati kohta ja päike 0,6–0,9 miljonit, tähendab see suurusjärgus 1–1,5 miljardi euro suurust investeeringut, enamasti erakapitalist.

Tootsi taastuvenergia park (ligikaudu 400 miljonit eurot, üle 700 GWh aastas) on konkreetne näide, mis katab ligi kümnendiku Eesti elektritarbimisest. See ei ole PowerPoint, vaid füüsiline tootmine.

Sandor Liive on aastaid öelnud, et energiapoliitika mõju ei mõõdeta järgmise kvartali arvel, vaid 5–10 aasta perspektiivis, ning just see on täna juhtumas – 2023–2024 tehtud otsuste mõju näeme päriselt 2027–2030.

Siin tuleb aga keeruline osa.

Tuul ja päike ei tööta tellimise peale: kui puhub, on hind madal, kui ei puhu, määrab hinna see jaam, mis suudab tööle minna. See tähendabki juhitavat tootmist.

Salvestus aitab, kuid ei lahenda kõike. 85 miljonit maksnud Kiisa akupark on oluline samm, ent aku on nagu külmkapp – kui suppi on palju, paned külmkappi ja õhtul võtad välja. Külmkapp ei tee suppi juurde ega muuda seda odavamaks, ta aitab sul seda õigel ajal kasutada. Salvestus tasandab šokke, kuid ei muuda süsteemi struktuuri.

Kui tuul on tooraine ja aku on külmkapp, siis juhitav jaam on pliit – ilma pliidita ei tee süüa. Eestis tähendab see täna gaasi ja reservlahendusi.

Siit jõuame CO2 ehk ETSi juurde.

Kui CO2 hind on 80–100 eurot tonni kohta, lisab see fossiilsele tootmisele kulu. Väita aga, et just CO2 on tänase kõrge elektrihinna põhjus või et see on Eesti valitsuse otsus, on eksitav. CO2 ei ole eraldi hinnasilt sinu arvel ega salajane lisamaks, mille Toompea otsustas juurde panna, vaid osa Euroopa turumehhanismist, mis mõjutab tootmist ainult sel tunnil, mil see turule pääseb ja hinna määrab.

Kui piirkonnas on piisavalt odavat taastuvat või tuumatootmist, ei määra CO2 hind elektrihinda – hind kujuneb nende jaamade järgi, millel CO2 kulu praktiliselt puudub. Kui süsteem vajab fossiilset tootmist – gaasi või põlevkivi –, tuleb CO2 komponent mängu ja tõstab marginaalset hinda. See on struktuuri, mitte loosungi küsimus.

Aivar Koka eksimus ei ole selles, et CO2 mõjutab hinda – mõjutab küll –, vaid selles, et ta jätab mulje, nagu see oleks tänase hinnataseme peamine põhjus ja Eesti valitsuse käes olev lüliti.

Isamaa kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, mille ridades on olnud Riho Terras ja nüüd Jüri Ratas. Kui ETS on probleem, ei sünni lahendus Toompeal mikrofoni ees, vaid Brüsselis läbirääkimiste laua taga. Eesti üksi seda süsteemi muuta ei suuda, sest Euroopa riigid on selle alusel investeerinud miljardeid ning seda ei tühistata ühe väikeriigi poliitilise loosungiga.

Küsimus ei ole, kas CO2 mõjutab hinda, vaid mida on tehtud Euroopa tasandil selle süsteemi kujundamisel ja reformimisel. Kodune süüdlase otsimine on lihtne, Euroopa laua taga vastutuse võtmine aga keerulisem.

Riigi suund ei ole ETSi lõhkuda, vaid reformida – muuta see stabiilsemaks ja ennustatavamaks. Oluline fakt on ka see, et Eesti on ETSist saanud rohkem tulu kui maksnud; need ei ole väikesed summad ning see raha on osa meie energiasüsteemi investeeringutest.

Populistlik lähenemine ütleb, et “CO2 on süüdi”, vastutustundlik lähenemine aga, et “meie tootmisstruktuur määrab, kui palju see meid mõjutab”.

Ja nüüd veel üks sageli unustatud asi: elekter liigub.

Nord Pool ei ole Eesti-sisene, vaid regionaalne turg. Kui Soome ehitab juurde tuult ja tuuma ning Leedu seab eesmärgiks liikuda netoeksportivaks enne 2030. aastat ja investeerib massiivselt tootmisse, mõjutab see ka Eesti hinda. Kui piirkonnas tekib ülepakkumine, surub see keskmist hinda alla.

Elektrit ei huvita piiripunkt, teda huvitab hind.

Seetõttu on ühendused – EstLink, tugevam sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga – strateegilise tähtsusega. Me ei ela hinnasaarel.

Pikaajaline salvestus, nagu vesinik või pump-hüdro, on järgmise kümnendi teema. Lühiajaline aku aitab tundide lõikes, pikaajaline salvestus nädalate või kuude lõikes – see on aga tuleviku järgmine peatükk.

Põlevkivi ei ole mustvalge teema. See on Eesti maavara ning kriisiolukorras peab riigil olema varuplaan, sest naabri peale ei saa alati loota. Põlevkivi ei saa aga olla igapäevane lahendus, kui ETS teeb selle kalliks – ta on nagu generaator garaažis: tormi ajal käivitad, kuid igapäevast elu sellega ei ela.

Tuumajaama ettevalmistus käib, kuid see ei lahenda tänast arvet – see on 2030+ otsus juhitava madala heitega tootmise kohta.

Ja lõpuks rahast ausalt.

Valdav osa uutest tootmisinvesteeringutest tuleb erakapitalist, kuid võrgu tugevdamine, sünkroniseerimine ja süsteemi tasakaal tulevad võrgutasudest, Euroopa fondidest ja riigieelarvest, mis tähendab, et me kõik panustame.

Iga arve ei ole aga lihtsalt kulu.

See on nagu küla uus veetorustik – esimesel aastal on arve suurem, sest torud pannakse maa sisse. Keegi küsib: miks ma maksan rohkem? Vastus on: sest me ehitame süsteemi, mis teenib meid 30 aastat.

Elektriarvel on osa, mis on tänane tarbimine, ja osa, mis on investeering tulevikku, et järgmine kriis ei lööks meid põlvili.

Küsimus ei ole, kas me maksame, vaid kas me ehitame süsteemi, mis viie aasta pärast on tugevam, vähem sõltuv ja pikemas vaates odavam.

Elektrihind ei ole ühe valitsuse looming, vaid 15 aasta otsuste summa.