I am text block. Click edit button to change this text. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.
- mai 11, 2026
Raul Eametsa värsket majandusraportit lugedes jäi mulle kõige rohkem silma see, kui sarnaste küsimusteni jõuame lõpuks välja ka täiesti erinevatest lähtekohtadest.
Mitte ideoloogiliselt. Matemaatiliselt.
Sest lõpuks jõuab arutelu ikka sama küsimuseni. Kust tuleb järgmine 100 eurot.
Eestis käib väga suur osa maksudebatist endiselt loogikaga, et võtame siit natuke vähem, paneme sinna natuke juurde ja kuidagi süsteem toimib edasi. Aga kui Eesti rahvaarv peaks näiteks jõudma suurusjärku 1,2 miljonit, siis muutub see vaidlus üsna kiiresti palju konkreetsemaks.
See ei ole enam küsimus, kas üks maksumäär on 22 või 24 protsenti. Küsimus on selles, kas olemasolev majandus suudab tulevikus üleval pidada tervishoidu, haridust, pensioneid, riigikaitset ja samal ajal investeerida noortesse.
Eamets ütleb raportis üsna otse välja, et vananev rahvastik ja vähenev tööjõud tähendab survet kogu süsteemile. Kui see sama “100 eurot” ei kasva, siis iga uus vajadus tähendab, et kuskilt tuleb vähemaks võtta.
Võtame kasvõi huvihariduse. Täna panustavad riik, omavalitsused ja pered sinna kokku umbes 200 miljonit eurot. Vajadus on suurem. Küsimus on, kas me oleme kunagi üldse suutelised liikuma näiteks 400 miljoni tasemele.
Sest kui me päriselt usume, et laste areng, liikumine, huviharidus ja oskused määravad hilisema hakkamasaamise, siis see ei ole kõrvalkulu. See on investeering riigi toimimisse.
Eametsa raport jõuab üsna sarnase järelduseni, millest olen ka ise varem kirjutanud. Ainult sisemise maksubaasi peale lootmisest ei pruugi tulevikus piisata. Väikeriik, kus rahvastik vananeb ja tööealiste arv väheneb, peab suutma kasvatada välist maksubaasi. Ehk tuua siia rahvusvahelist majandust, kapitali, kasumit ja kõrgema lisandväärtusega tegevust.
Raport pakub välja ka terve rea siseriiklikke reforme. Need teemad on vajalikud, aga minu jaoks kerkib selle kõrval veel üks suurem küsimus.
Kuidas ehitada teadlik strateegia, mis tooks Eestisse tulu ka globaalselt turult. Mitte ainult olemasolevat süsteemi ümber jagada, vaid kasvatada siia uut rahvusvahelist majandust.
Me vaidleme endiselt üksikute maksumäärade üle, aga palju vähem räägime sellest, milline maksukombinatsioon paneb rahvusvahelise ettevõtte Eesti kasuks otsustama. Mitte ainult registreerima, vaid päriselt siin tegutsema ja siin makse maksma.
Eamets puudutab sama teemat Luxembourgi näitel. Riik, mis ehitas väga teadlikult üles finants ja rahvusvaheliste teenuste keskuse ning suutis niimoodi tuua väikeriiki globaalse kapitali ja maksutulu. Täna moodustab finantssektor juba ligi 30% Luxembourgi SKP-st.
Mina olen toonud näiteks Iirimaa. Mitte selleks, et kedagi kopeerida, vaid et aru saada, kuidas väikeriigid on suutnud globaalsest majandusest endale suuremat osa võtta.
Iirimaa ettevõtte tulumaksu laekumine oli 2025. aastal juba umbes 33 miljardit eurot ehk ligi 6000 eurot inimese kohta aastas. Suur osa sellest tuleb rahvusvahelistelt tehnoloogia ja ravimitööstuse ettevõtetelt.
See ei tähenda, et mudel oleks riskivaba. Vastupidi. Iirimaa enda majandusteadlased hoiatavad juba täna, et liiga suur sõltuvus üksikutest globaalsetest ettevõtetest võib tulevikus olla ohtlik.
Aga samal ajal näitab see väga hästi, kui suur vahe on väikeriigil, kes suudab globaalsest majandusest osa võtta ja sellel, kes jagab ainult oma olemasolevat maksubaasi ümber.
Kui suurem osa lisakoormusest jääb olemasolevate inimeste ja ettevõtete kanda, tekib üsna kiiresti küsimus, kus piir vastu tuleb.
Täna räägime Eestis juba ettevõtte tulumaksu võimalikust tagasitulekust. Aga isegi seal võiks vaadata asja laiemalt. Kui ettevõtja summa summarum ei kaota, vaid võidab näiteks madalamate tööjõumaksude kaudu, siis tuleb kogu süsteemi vaadata tervikuna, mitte ühe maksu kaupa.
Päris valus koht raportis on ka noorte töötus. Kui üle 20% noortest on töötud ja ligi 24 000 noort ei tööta ega õpi, siis väikese riigi jaoks ei ole see väike number.
Riigikogus liigub praegu ka eelnõu, mille eesmärk on muuta noorte töölevõtmine paindlikumaks ja lihtsamaks. See üksi probleemi ei lahenda, aga suund on loogiline. Esimese töökogemuse saamine on muutunud järjest keerulisemaks olukorras, kus lihtsamad sisseelamise tööd teeb üha rohkem ära tehnoloogia.
Ja lõpuks taandub väga suur osa sellest debatist ikkagi demograafiale.
Kui rahvaarv väheneb ja tööealisi jääb vähemaks, siis tulebki lõpuks vastata küsimusele, kust tuleb uus raha, uus majandus ja järgmine 100 eurot.
Debatt maksude üle on vajalik. Aga enne maksumäärasid tuleks ilmselt ausalt läbi rääkida, millise majandusega Eesti üldse järgmised aastakümned üleval peab.