Eesti poliitika on viimastel aastatel kogenud märkimisväärseid muutusi, juurde on tulnud uusi inimesi, uusi mõtteid ja lahendusi. Hiljuti allkirjastatud uue koalitsiooni alusleping Reformierakonna ja Eesti 200-ga oligi aga just sõna otseses mõttes alusleping, mitte sisuline koalitsioonileping. See alusleping oli vajalik, et töö valitsuses, riigikogus ja komisjonides saaks pärast valitsuse vahetust kiiresti jätkuda.
Uue põlvkonna koalitsioonilepingu läbirääkimised alles algavad ja sisuline koalitsioonileping, mis peab Eesti elu paremaks tegema, saab kokku maikuu jooksul. Olen varem kirjutanud Päevalehes (12.07.24 “Koalitsioonilepingusse peavad jõudma ka lahendused” ja 19.09.2024 Tanel Tein: valimislubadused ja koalitsiooniprogrammid tuleks maa peale tagasi tuua), et koalitsioonilepingutesse peavad jõudma sisulised lubadused koos mõjuanalüüside ja lahendustega. Lisaks on oluline, et koalitsioonilepingu koostamise aega tuleks pikendada, nagu see on meil põhjanaabrite juures. Osapoolte rohkus, kiirus ja surve, millega varasemalt on pidanud partnerid kokku leppima, on viinud tihti pinnapealsete, tihti ilma lahenduskäikudeta sisutühjade lubadusteni. Pikem periood ja vähem partnereid läbirääkimiste laua taga annab aga võimaluse analüüsida lubaduste vajadust ja suurust, koguda sisendit ning luua detailne plaan nende lubaduste teostamiseks. Suur ja vastutusrikas roll on ka ajakirjandusel, kelle kriitiline pilk hilisemale lepingule oleks väga teretulnud. Kriitika suunab muutustele, muutused aga toovad kiiremad lahendused ja arengu.
Eesti 200 eestvedamisel ja soovil toimuvad esimesed sammud kvaliteetsema ja sisulisema uue põlvkonna koalitsioonilepingu tekkeks. Võtame koos Reformierakonnaga seekord piisavalt aega sisuliselt valdkondade teemadega tegelemiseks. Vähemalt proovima peab, sest selge on, et ka paari kuuga ei suuda kõikides valdkondades leida sisulisi ja kõigile meeldivaid lahendusi. Suurte ja oluliste sisuliste lahenduste otsimisega tuleb hakata tegelema palju varem. Kujundlikult peaksime tegelikult alustama täna järgmiste riigikogu valimiste poliitiliste reformide ja lubaduste debatte, mida valimiste ajaks toetavad juba uuringud, mitte nii, et kaks kuud enne valimisi hõigatakse uusi sloganeid ilma sisuliste lahendusteta.
Olen siiski üpris lootusrikas, et seekordne kahe partneri vaheline leping saab olema uus tase selles osas, et uues lepingus saavad paljude valdkondade poliitilised lubadused kirja koos valdkonna sisuliste lahendustega ning täpse ajaraamiga, mida on võimalik kiiresti ka realiseerida. On aeg, et uues lepingus kaoksid “kõlavad sloganid”. Vajame koalitsioonilepingu koostamise protsessidesse kaasatuna valdkondade esindajaid koos nende sisendiga ning ühist, usaldusväärset elluviidavat plaani, millel on ka küljes finantsilised mõõtmed ja tagatised.
Raha ei tule seina seest — see on tõde, mida ei tohi unustada. Koalitsioonilepingud peavad sisaldama ja pakkuma välja selgeid finantsilisi lahenduskäike, mis arvestavad mitte ainult ideede olemust, vaid ka vahendeid nende elluviimiseks. Kui finantsplaani kaasas ei ole, on realiseerimist keeruline loota.
Valdkondade ühine fookus, majandus…
Poliitilised valdkonnad on erinevad, ja ma ei saa rääkida kõigi valdkondade eest, kuid spordi ja kultuurivaldkonna teemades on ootus suurtele muutustele väga suur. Peabki olema, sest uued inimesed, kes poliitikasse nendes valdkondades on tulnud, soovivad tuua muutusi.
Eesti 200 soovib kultuuri ja spordi valdkonnas olla selge muutuse tooja, ja ma loodan, et uus koalitsioonileping näitab seda ka sisuliselt. Peame kirja panema ja välja ütlema selge fookuse kultuuri ja spordivaldkonna üldise arengu osas, et millise fookusega riik seda valdkonda tulevikus arendada soovib. “Kultuur ja sport kui Eesti majandusharu” oleks väga selge fookus ja suunis, kuidas ja miks me riigina neid lubadusi ja prioriteete seada soovime. Kuid nagu varem mainitud, ei tohi uutes koalitsioonilepingutes sisalduv jääda pelgalt sloganiks, vaid kirja tuleb panna sisulised plaanid, kuidas seda teha kavatsetakse, ehk peatükid tuleb täita konkreetsete lahendustega.
Võib julgelt väita, et kui kirja lähevad tavapärased sloganlikud fraasid nagu “uurime”, “peame vajalikuks”, “otsime võimalusi”, “soosime”, “kaasajastame”, siis tegelikult neis plokkides plaani veel pole ning edasiminekut nendes teemades on raske loota. Teisalt, märksõnade eraraha kaasamine, kaughasartmängu disain ja suurürituste halli ehitamine — nende sisulised tegevused ja plaanid on olemas ning kõik need tegevused on seotud majandusega. Lisaks aitavad kõik tegevused arendada valdkonda ja toovad Eesti riiki tulevikus rohkem finantsi ja lisakapitali.
Eraraha kaasamine, mida oleme Kadri Taliga juba enne valimisi ette valmistanud, on üks selline nutikas uue põlvkonna lahendus, mis on realiseerumiseks küps plaan. Koostöö erasektoriga loob valdkondadele tugeva arengupotentsiaali ja tõstab Eesti kultuuri ja spordi taset märgatavalt ning boostib ka meie majandust.
Mida detailsemalt on koalitsioonilepingus lahti kirjutatud tegevused ja lahendused, seda suurem on tõenäosus, et need lubadused saavad ka teoks. Ükskõik kui hea on idee, jääb see lubaduseks, kui pole selget tegevusplaani.
Eelmisel kevadel, kui Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid asusid kokku leppima koalitsioonilepingut, jäid hiljem paljude probleemsete teemade lahenduskäigud lahjaks ja üldsõnaliseks, kuna osalisi oli kolm, kõigil oma arvamus. Head ideed võivad tihti kompromissivalguses jääda venima või sootuks üldse mitte realiseeruda. Nüüd on osalisi ja vastutajaid kaks. Eesti 200-l koos Reformierakonnaga on suur vastutus, mida me ei saa eitada, ja me julgeme vastutada.
Meie ees seisab väljakutse ehitada üles uue tasemega koalitsioonileping, kus võimalikult paljude lubaduste taga on tugev ja läbimõeldud plaan. Pigem lühem ja konkreetsem koalitsioonileping, kui sisutühi jutt. Näiteks suurinvesteeringud kultuuri ja spordi sektorisse on eranditult hädavajalikud. Kui räägime suurürituste korraldamisest, tasub mõelda sellele, et suured sportlikud ja kultuurilised sündmused toovad Eestisse tuhandeid külastajaid, mis omakorda annab märkimisväärse tõuke meie majandusele. Nagu tõendas 2022. aasta korvpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniir, mille majanduslik mõju oli keskmiselt 46,75 miljonit eurot. Ka meil Eestis on tugevalt potentsiaali erinevate rahvusvaheliste ürituste korraldamisel.
Lõpetuseks. Võib küll tunduda, et lähiaastate Eesti poliitika lähitulevik sõltub esmalt kahest koalitsioonierakonnast, aga mulle tundub, et siin on võimalus koostööks ka teiste erakondadega, rohkem küll paremerakondadega, aga mitte ainult. Oluline on debatt ja arutelu ka opositsiooni erakondadega ning minu kogemus näitab, et kui kaasata võimalikult paljusid osapooli protsessi, on ka suhtumine muutustesse sõbralikum.