Tanel Tein
Riigikogu kultuurikomisjoni liige, Eesti 200
Riia Arena on 2006. aasta jäähoki maailmameistrivõistluste toimumise ajaks ehitatud multihall, mis mahutab 14 500 inimest. Siseareen teenidab iganädalselt üritusi, aga tänu selle suure halli olemasolule on lätlased saanud viimase 10 aasta jooksul juba teistkordselt õiguse korraldada korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri. Rääkimata teistest suurüritustest, mis majandusharuna hoogu annavad. Suurvõistluste ajal elab ja hingab Riia majanduslikul tõusulainel – kohalikud saavad emotsiooni, linn ja riik magusa maksutulu. Küllap jagavad paljud kossufännid, kes on käinud Riias Läti majandust turgutamas, minuga sama arvamust, et lätlased teavad, kuidas panna kultuur ja sport riigile tulu teenima.
Suurturniirid on riigi rahakotile efektiivsed rahamasinad
Kümme aastat tagasi, kui Läti oli esmakordselt korraldanud EM-i alagrupiturniiri ning numbrid olid kokku löödud, kirjutas Delfi (27.12.15), et lätlased teenisid suursündmuse korraldamisega kopsaka kasumi. “Turniir, mis viidi läbi Riia Arenas 5.–10. septembrini, läks maksma 3,664 miljonit eurot, ent tagasi tuli veelgi enam – 4,331 miljonit eurot. Kasum seega 667 000 eurot. Riia Arena baarid ja kohvikud andsid korraldajatele käivet 250 000 eurot, Arena kõrval olnud fännitsoon 112 000 eurot. Korralikud rahamasinad olid ka Eesti ja Leedu fännitelgid, kus käive ulatus vastavalt 43 800 ja 41 700 euroni,” kirjutas Delfi 10 aastat tagasi toimunud suursündmuse telgitagustest. Ka eestlased ei jäta väärt ürituse puhul kulutamata. Korvpalli EM-i Riia alagrupi õnnestumisse panustasid kaasmaalased julgelt üle 600 000 euro. Võib mürki võtta, et kopsaka kasumi toob Läti riigile, Riia linnale ja kohalikele ettevõtjatele ka 2025. aasta sügisel toimuv turniir.
Need eelnevad numbrid, mõju ning analüüs olid aga kõik ainult korraldaja vaatest. Palju olulisemad on numbrid, mis näitavad riigi majanduslikku mõju. Suurüritused on hoopis teise kaliibriga ning võitlus nende suurte spordisündmuste korraldamisõiguste saamiste osas on konkurents tihe. Need linnad ja riigid, kes omavad aastaid kogemusi ja mõistavad ka majanduslikku mõju, ei taha kunagi enam neid üritusi käest anda. Nii ka Läti.
Näiteks 2022. aastal toimunud korvpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniiri korraldaja riigi majanduslik mõju oli keskmiselt 46,75 miljonit eurot. Kui lisada valemisse ka varem toimunud EM, siis on majanduslik tulu riigile 10 aasta peale märkimisväärne. Teisalt, ega Riia Arenas ei korraldata ainult aastas kord või kaks toimuvaid suurturniire või festivale. Multifunktsionaalne hall toodab tulu väiksemate üritustega iganädalaselt.
Eestis oleme heietanud suurürituste halli teemat juba aastaid. Mina isiklikult olen vedanud seda teemat alates 2014. aastast ning vaatamata sellele, et sise- ja suurürituste halli positiivne majanduslik mõõde on ilmne, pole me reaalsete sammudeni siiski jõudnud. Spordi- ja kultuurivaldkond soovivad olla osa Eesti majandusharust ning saada selle olulisteks lülideks ka päriselt.
Eesti 200-l on plaan sporditaristu rahastamiseks
Möödunud neljapäeval toimus Riigikogus Eesti 200 eestvedamisel olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu spordi tuleviku teemal. Seal käidi Eesti 200 poolt välja ka võimalik plaan spordiobjektide rahastamiseks (ka suurürituste halli rahastamiseks).
Väikese riigina peame vaatama lisavõimaluste poole, mida meil annaks ära teha globaalselt. Kuidas olla edukad just globaalsel turul? Näiteks toimetab Eesti täna tublilt kaughasartmängu valdkonnas. See on ekspordivaldkond, kus välised operaatorid kasutavad Eesti kaughasartmängulitsentsi ja maksavad makse Eestisse. Eelmisel aastal laekus näiteks 21 miljonit eurot kaughasartmängumaksu. Samas, kui me tegutseksime selles valdkonnas targemalt, võiks meie potentsiaal olla märksa positiivsem. Targalt ja läbimõeldud maksudisainiga võib selle maksu laekumise potentsiaal 10 aasta lõikes olla üle ühe miljardi euro. Kümnendi vaates oleks see 50 korda rohkem maksutulu.
Kokkuvõtteks, võimalused spordiobjektide rahastuseks on laual ning olemas on ka lahendused. Täna on vaja lihtsalt poliitilisi otsuseid need ellu viia. Eesti 200 on valmis otsustama juba täna ning usume, et spordipoliitika vaatest on see tahe ka kõigil teistel erakondadel.