Tanel Tein
Riigikogu kultuurikomisjoni liige, Eesti 200
Täna on ajalooline päev Riigikogus. Minu teada ei ole kunagi varem Riigikogus käsitletud sporti kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Täna me aga üheskoos käsitleme. Ja ma loodan, et siit saavad alguse nii mõnedki uued ja uuendusmeelsed ideed, mis ka realiseeruvad ning meie riiki tulevikus tervemaks ja nähtavamaks teevad.
Kui ma Olulise tähtsusega riiklik küsimus: Spordi tuleviku plaanksin reastama olulised küsimused ja probleemid Eesti spordi murekohtadest, siis riigi vaates oleks minu esimene küsimus järgmine. Milline ks olema Eesti spordi roll Eesti riigis ja Eesti ühiskonnas? Kas ainult medalid on olulised või suudame riigina ühiselt mõtestada ka ühiskondliku kokkuleppe spordi vajadusest meie riigis? Medalid on loomulikult olulised, aga need on boonuseks.
Eesti 200 on arvamusel, et sport on riiklikult tähtis küsimus, sest see mõjutab otseselt meie uue põlvkonna tervist, majandust, riigi mainet, aga ka kaitsetahet. Spordi tähtsustamine ja selle paigutamine prioriteetsete valdkondade juurde aitab meie riiki tulevikus tervemaks ja nähtavamaks teha. Aga milles siis seisneb probleem ja kuidas seda lahendada? Esmalt tuleb meil riigis ära lahendada püramiidi alumise osa tuumprobleem, milleks on päriselt ka laste vähene liikumine. Me teame, et liikuv ja aktiivne eluviis on rikkuse pant, aga uuringud näitavad, et ligi 30% meie lastest on ülekaalulised ning nende liikumisharjumused on mitterahuldavad. See kõik väljendub hiljem laste enesehinnangus, mõjutab nende vaimset tervist, mis omakorda tekitab lapsevanemates stressi, sest pole piisavalt teadmisi probleemidega tegeleda, veel vähem neid probleeme ennetada.
Eesti 200 soovib olla see poliitiline jõud, kes tõstatab riigi tasandil väga olulise Eesti laste spordihariduse teema arutelu ning annab sinna ka oma sisulise panuse. Tänasel haridusministril Kristina Kallasel on suurepärane võimalus mõtestada ühiskonna ja lapsevanemate jaoks see oluline uue põlvkonna mõiste: laste spordiharidus. Ja ma olen kindel, et haridusministri hilisemas ettekandes täna me saame sellest täpsemalt kuulda.
Miks aga ikkagi Eesti lapsed ei liigu piisavalt ja kuidas saada rohkem lapsi liikuma? Tegelikult selles küsimuses ju peitub ka vastus. Meil on vaja kaasata rohkem lapsi erinevatesse huvitegevustesse, mille kaudu suureneb liikuvate laste arv ja kujuneb välja nende liikuvusharjumus. Huvitegevuse roll kooli kõrval ja paralleelselt kooliga on see aeg või periood lastele, kus meil ühiskonnana on võimalik täpselt sihtida ja esile kutsuda selle uue põlvkonna sportimisharjumuste muutused pikas plaanis. Muutused selles mõttes, et just kooliajal ja sellel konkreetsel ajaperioodil kujunevad välja laste erinevad harjumused kogu eluks: õpiharjumus ja ka liikuvusharjumus.
Huvitegevus ei ole pelgalt lisategevus laste jaoks. See on ka oluline ennetus riigile ja ühiskonnale terviklikult, kus meil ühiselt tuleb investeerida laste vaimsesse ja füüsilisse arengusse. Paljud lapsed saavad just läbi spordi ja muude huvitegevuste vajalikud oskused, distsipliini ning tervisliku eluviisi harjumused. Kui riik kärbib toetusi, siis tõusevad huvihariduse teenuste hinnad ning üha vähem Eesti peresid saavad seda endale lubada. Pikemas perspektiivis tähendab see ka suuremat koormust riigile, sest lapsed, kes on vähem haritud ja kimpus terviseprobleemidega, on tulevikus suuremaks kuluks meie tervishoiule ja sotsiaaltoetustele.
Kuidas me aga saaksime astuda samme, kus riigi üldine rahakott on olnud suure auguga juba mitmeid aastaid ning pikaajalist kasvavat toetust huvitegevusse on riigi poolt keeruline näha? Selleks on vaja julgeid ja uuendusmeelseid otsuseid. Eesti 200 julgeb teha otsuseid, mis viivad Eestit edasi ka 20–30 aasta pärast. Tänasel hetkel värbavad lapsi huvitegevusse ehk ka trennidesse spordiklubid ja just spordiklubide finantsilise võimekuse tõstmises peitub liikumisharjumuste tõusu uus areng. See teekond nõuab aga korralikku rahalist lisalisaressurssi, vajab rohkem treenereid ja nõuab rohkem inspireerivat keskkonda, kus huvitegevust korraldatakse. Näitlikult, me teame, kus paiknevad meie lapsed kümneaastase perioodi jooksul – nad on koolis. Koolide juures on üldjuhul olemas hea infrastruktuur ja sportimisvõimalused. Kool on see füüsiline keskkond, kus spordiklubid saavad lapsi hästi huvitegevusse värvata ja tekitada selleks vajaliku lisatõuke, andes oma tugeva panuse laste liikuvusharjumuste kujunemiseks.
Kust aga leida spordiklubidele suuremat finantsilist tuge rohkemate ja motiveeritud treenerite tekkeks, kes päriselt ja füüsiliselt lapsi huvitegevusse värbavad? Eesti 200 ehitab uue põlvkonna Eestit ja meie hinnangul peitub lahendus selles, kui riik võimendaks jõuliselt eraraha kaasamise potentsiaali. Sellest jutust ei piisa, et kui riigi rahaline seis läheb paremaks, siis saab taas toetusi tõsta. Mürsud ei ole tähtsamad kui lapsed. Vastupidi, lapsed on alati tähtsamad.
Riik peab olema innovatiivne ja looma mehhanismid, mis stimuleerivad ja soodustavad eraraha kaasamist kultuuri‑ ja spordivaldkonda, sealhulgas ka huviharidusse ja huvitegevusse. Eraraha kaasamise võimendamine annaks spordiklubidele ja huvitegevust pakkuvatele organisatsioonidele kindlama finantsilise baasi, mis võimaldaks neil treeningute värbamisprotsessi kaasata rohkem treenereid, neid treenereid paremini tasustada ja pakkuda lastele kvaliteetset huviharidust. Eraraha kaasamise tulemusel võidaksid ka lapsevanemad, sest huvitegevus ei ole enam nii kallis ning rohkemad pered saaksid huvitegevust endale lubada. Ehk riigi ja erasektori koostöö on tuleviku liikumisharjumuste kujundamisel võtmetähtsusega. Ja me ei saa uue põlvkonna huvitegevuse tulevikku ehitada tuginedes ainult senistele riigi toetustele. Riik peab olema uuendusmeelne ja aktiivselt otsima koostöövõimalusi erasektoriga, et kaasata ühiselt rohkem eraraha.
- aasta kevadel loodi Riigikogus Eesti 200 eestvedamisel koos Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega eraraha kaasamise töörühm. Töörühma kaasati ka Arenguseire Keskus, kelle eestvedamisel töötati koos välja eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaator. Selle abil saime hinnata eraraha kaasamise potentsiaali Eesti ettevõtetelt ja eraisikutelt. Näiteks 2022. aasta kontekstis oli eraraha kaasamise idee rahaline potentsiaal vastavalt Eestis kehtestatud seadusele, kus ettevõtetel on lubatud vabatahtlikult annetada 10% oma kasumist tulumaksusoodustuse nimekirjas olevatele ühingutele. See summa kokku vastavalt kehtivale seadusele saaks olla ligi üks miljard eurot. Tegelikkuses aga selle seaduse mõte korralikult tööle pole hakanud. Spordi‑ ja kultuuriorganisatsioonid suutsid aastal 2022 kaasata erasektori käest annetustena kõigest 5 miljonit eurot. Ütlen kõigest, kuna see moodustab ainult 0,5% võimalikust 100%-st ehk ühest miljardist.
Tänaseks on eraraha kaasamise plaani majandusnumbrid koos. See on hea plaan, aga see plaan vajab julgeid otsuseid ja käivitamiseks ka riigipoolset võimendust. Üks kolmandik riigipoolset võimendust avaks eraraha kaasamise laeka ja uuendusmeelne idee saaks reaalsuseks. Eraraha kaasamise potentsiaal spordi‑ ja kultuurivaldkondadele võib olla esimesel aastal umbes 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga ka 50 miljonit või 100 miljonit eurot aastas. See oleneb ettevõtete käekäigust ja nende tahtest. Aga ikkagi on selle plaani käivitamiseks vaja ka riigipoolset oma osa ehk riigi võimendust ühte kolmandikku annetatavas summas. Kui me Eesti 200-ga aasta tagasi eraraha kaasamise plaaniga välja tulime ja kuhu me takerdusime, oli just see, et riik on keerulises majanduslikus olukorras ja uutele ideedele, kus riik peab ka ise raha sisse panema, ei pruugi me leida poliitilist tuge, sest see plaan on uus ja uued asjad võtavadki aega.
Ja siit ma jõuan tänasesse päeva, kus mul on hea meel, et meil see esimene osa uuenduslikust plaanist koheselt ei rakendunud ja ei õnnestunud. See sundis meid edasi töötama, sundis mõtlema lisalahenduste peale, milliselt eelarve realt on võimalik saada ühte kolmandikku riigipoolse võimenduse tarbeks. Prognooside järgi oleks riigi vaates olnud esimesel aastal jämedalt 5 miljonit eurot, et plaani käivitada. Kust aga leida eraraha kaasamise plaani käivitamiseks riigipoolne võimendus ehk üks kolmandik?
Väikese riigina peame me vaatama lisavõimaluste poole, mida meil annaks ära teha globaalselt. Kuidas olla edukad just globaalsel turul? Näiteks toimetab Eesti täna tublilt kaughasartmängu valdkonnas. See on ekspordivaldkond, kus välised operaatorid kasutavad Eesti kaughasartmängulitsentsi ja maksavad makse Eestisse. Eelmisel aastal laekus näiteks 21 miljonit eurot kaughasartmängumaksu maksu. Aga kui me tegutseksime selles valdkonnas targemalt, võiks meie potentsiaal olla märksa positiivsem. Targalt ja läbimõeldud maksudisainiga võib selle maksu laekumise potentsiaal 10 aasta lõikes olla üle ühe miljardi euro. Üle ühe miljardi! See on 50 korda rohkem maksutulu 10 aasta vaates.
Selle globaalsel turul toimiva plaani õnnestumise korral saaksime julgelt mõelda ka spordiobjektide nimekirjas olevatele väga vajalikele objektidele, mille rajamine tänaseni on olnud unistus. Unistus just selle tõttu, et sellist vaba raha riigieelarves ei ole olnud. See plaan lubaks tõsiselt liikuda edasi spordiobjektide finantseerimise suunas, lisaks käivitada ka väga olulise eraraha kaasamise plaani. Erarahast ja kaughasartmängumaksu disainist lähemalt ja selle võimalikust mõjust Eesti majandusele teeb täna pikema ettekande Arenguseire Keskuse majandusteadlane Uku Varblane. See on põnev kuulamine ning ma loodan, et me ühiselt riigina tajume seal võimalust majanduse arenguks, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu.
Eesti 200 soovib ehitada uue põlvkonna Eesti sporti. Meil on olemas kindel nägemus ja finantsplaan spordi ja kultuuri kui majandusharu arenguhüppeks, kus olulisel kohal on arusaam laste spordihariduse vajadusest, spordiklubidele finantsilise arengupotentsiaali loomisest ja spordiobjektide rahastamisest. Ma usun, et me ei tohi enam jätta spordi arengut poliitiliste tõmbetuulte kätte. Vaja on julgeid otsuseid ja pikemaajalist plaani. See plaan on olemas, vastused on olemas, täna on vaja lihtsalt poliitilisi otsuseid.
Lõpetuseks aga tagasi algusesse ja laste juurde. 2016. aastal kohtusid jalgpalliväljakul väike Island ja suur jalgpallimaa Inglismaa. Väike Island jäi 0 : 1 kaotusseisu ja edasipääs Euroopa finaalturniirile näis neil käest libisema. Suure pingutusena suutis Island siiski ennast kokku võtta ja jalgpalli suurriigi Inglismaa 2 : 1 alistada. Võimas emotsioon! Islandi rahvas juubeldas, fännidest emad-isad olid rahul, kallistati, juubeldati. Suur võit väikesele Islandile. Üheksa kuud hiljem registreeriti Islandil aga läbi aegade suurim sündimus. Aitäh ja tänan kuulamast!