Urmo Soonvald ja Jevgeni Ossinovski on viimastel päevadel avaldanud mõtlemapanevaid arvamusi Eesti suurhalli teemal. Mõlemal on õigus ühes asjas – suurhall ei ole ainult spordi- või kultuuriprojekt. See on majanduslik investeering, mille kasu ulatub turismist kuni maksulaekumisteni. Küsimus on aga selles, kas kogu Eesti peab vaatama ainult Tallinna suunas või suudame lõpuks pidada ka päris regionaalpoliitilist debatti.

Kui Tartu hääl jääb selles arutelus nõrgaks, kordub Rail Balticu stsenaarium: projekt läheb meist suure kaarega mööda. Ja vastutus selle eest on ka Tartu juhtidel, sh linnapeal, kes siiani pole näidanud visiooni ega plaani, kuidas Tartut Eesti mõistes konkurentsivõimelisemaks muuta.

Avaliku sektori roll: miks ainult erasektorist ei piisa

Ossinovski rõhutab oma loos, et suurhall võiks turutingimustel end ära majandada. Teoorias kõlab see kenasti, aga praktikas tähendab see, et erasektor ei julge üksi ette võtta projekte, mille tegelik majanduslik mõju jõuab suuremas osas hoopis riigile ja omavalitsustele maksutuluna. Eraoperaator teenib piletitest, rendist ja toitlustusest heal juhul kolmandiku kogu mõjust, kuid ülejäänud kaks kolmandikku realiseerub laiemalt turismi, hotellide, restoranide, transpordi ja töökohtade kaudu.

Võimalikud tulud sünnivad sõltumata sellest, kas investeerijaks on riik või erasektor. Kuid need ei saa hakata tekkima enne, kui infrastruktuur on loodud. Kui suurhalli ei ehitata, ei teki ka neid tulevikutulusid, mida riik ja kohalikud omavalitsused võiksid aastakümneid korjata. Just seetõttu peab riik olema suurprojektide tegija ja vedur – sest tema on lõpptulemusena suurim maksusaaja.

Eesmärk pole üksik EM või kontsert, vaid püsiv majandusmootor

Soonvald tabab naela pead öeldes, et korvpalli EM 2029 on vaid vahend, mitte eesmärk. Sama loogika kehtib ka Tartus. Multihall ei ole vaja üksnes mõne korvpalliturniiri või ühe kontserdi tarbeks. Tegemist oleks igapäevase regionaalse majanduse mootoriga, kus toimuvad konverentsid, messid, regionaalsed spordivõistlused ja kooliüritused – nende kõrval mõned tõeliselt suured rahvusvahelised tippsündmused.

Kaunase, Malmö ja Riia näited kinnitavad, et just järjepidev väiksemate ja keskmise suurusega ürituste voog tagab halli toimimise ning suurüritused annavad lisahoogu majandusele ja linnale.

Regionaalareng ja Tartu võimekus

Ossinovski väidab, et Tartul puudub suurürituste võõrustamiseks elementaarne majutusvõimekus – ainult 3000 voodikohta. Aga võtame reaalsed näited.

Metallica kontsert tõi Emajõe äärde ligi 60 000 inimest. Kas majutusega oli probleeme? Ei olnud. Vastupidi – kogu Lõuna-Eesti sai sellest tulu. Majutuskohti kasutati Tartus, Otepääl, Viljandis, Võrus ja isegi Põlvas, kus majutajad rõõmustasid, et toad olid täis. Sama kordub igal aastal Rally Estonia ajal: terve piirkond elab kaasa ja teenib lisasissetulekut, sest üritus toob tuhandeid turiste, kes hajuvad mööda Lõuna-Eestit laiali.

See kogemus näitab, et Tartu ja Lõuna-Eesti majutusvõimekus toimib ühtse ökosüsteemina. Küsimus ei ole ainult selles, mitu voodikohta on linnas statistika järgi. Küsimus on selles, et kui toimub suur sündmus, leiavad inimesed lahendused – ja kohalike majutuspakkujate jaoks on see suur majandusvõimalus.

Veelgi enam, täna ei teki uusi hotelle põhjusel, et puudub kindlus suurürituste püsiva toimumise kohta. Kui aga multihall otsustatakse rajada, tekib ka majutusturu investeerimiskindlus: hotellide arendajad näevad, et suurürituste ja konverentside regulaarne voog tasandab äririski. Sama juhtus Kaunases pärast Žalgirio Arena valmimist – uued hotellid ei tulnud enne, aga tulid kohe, kui tekkis püsiv nõudlus.

Aga kus on Tartu hääl?

Kui Tallinn arutab ja pealinna linnapea astub aktiivselt mängu, siis Tartus on suur vaikus. Kus on Tartu hääl? Kus on linnapea Urmas Klaas selles debatis? Teda ei ole. Ja teda ei ole seetõttu, et tal puudub plaan, kuidas Tartut arendada ja Eesti mõistes konkurentsivõimelisemaks muuta. Just seetõttu ei kõla Tartu hääl praegu Tallinnas.

Tartu linnapea roll

Linnapea, kes ütleb, et multihall on erasektori asi, ei kaitse tegelikult Tartu huve. Linn ei pea ise ehitajaks ega operaatoriks hakkama, aga linnapea peab olema selle projekti eestvedaja ja kõige valjem hääletoru. Tallinnas on praegu selle rolli võtnud linnapea Ossinovski (eks paistab, kas ka pärast valimisi). Kui Tartu linna juht räägib vaid „erasektori asjast“, annab ta sisuliselt märku, et Tartu ei kavatsegi oma koha eest võidelda. See on väga ohtlik signaal Tartu arengule – nii neile, kes kaaluvad Tartusse elama asumist ja uue maksumaksjana siin panustamist kui ka investoritele, kes näevad, et linnal puudub ambitsioon ja kindlus.

On viimane aeg, et Tartu juhtivad poliitikud mõistaks: linn, mis tahab olla tõeline kultuuri-, spordi- ja teaduslinn, ei saa olla pelgalt pealtvaataja. Kui me ei võitle ise Tartut majanduslikult arendavate investeeringute eest, siis keegi teine seda meie eest ei tee.

Pikaajaline rahastus ja EOK roll

Siin ma Soonvaldiga nõus ei ole. Vastupidi, Eesti Olümpiakomitee on täna väga hea partner, sest mõistab, et vaba raha pole ja poliitikuid, kes spordi eest igapäevaselt võitleksid, pole kunagi piisavalt. Just seetõttu on EOK roll oluline: nemad näevad tervikpilti ja aitavad koostada kogu Eesti spordiobjektide vajaduste nimekirja, mitte ainult ühe halli lugu.

Samas ei saa kogu vastutus otsuste eest jääda ainult EOK õlgadele. Tegemist on palju laiema teemaga, mis hõlmab riigi majandusarengut, turismipoliitikat ja regionaalset tasakaalu. Seetõttu oleme loomas süsteemset spordiehitiste rahastusmudelit, mis ei sõltu valimistsüklist ja mille kaudu saame tagada, et vajalikud spordi- ja kultuuriobjektid sünnivad järjepidevalt.

Kokkuvõte

Ossinovski on õigusega mures, et Eesti vajab kiireid otsuseid. Soonvald rõhutab, et hall ei tohi olla vaid spordiprojekt, vaid majanduslik investeering. Mõlemal on õigus. Kuid nende loogika jookseb ummikusse, kui Eestit mõistetakse ainult Tallinna kaudu.

Kui tahame regionaalselt tasakaalustatud riiki, peab Tartu olema selle arutelu lahutamatu osa. Multihall Tartus ei ole kulu, see on Lõuna-Eesti majanduse mootor, mis toob maksutulu, turismi, töökohti ja uued elanikud.

Kui me aga jätame hääle tõstmata, jäämegi kordama Rail Balticu lugu – uhke projekt, mis Eestist küll läbi jookseb, kuid Tartust suure kaarega mööda. Tartu ei ole ega peagi olema Eesti naba, kuid Tartu poliitikud peavad seisma selle eest, et ka Lõuna-Eestisse jõuaksid suured riiklikud investeeringud. Vastasel juhul jääb areng ühekülgseks ja kogu riik kaotab. Seda viga ei tohi enam korrata.