Poliitikas olles olen viimase kolme ja poole aasta jooksul kokku puutunud väga erinevate teemadega. Üks põnevamaid avastusi on olnud maksupoliitika üks esmapilgul üsna ebaloogiline osa: väiksem maks võib tuua riigile rohkem maksutulu.

Ma täiesti mõistan, miks see lause esimese hooga kahtlane tundub. Tavamõistus ütleb ju vastupidi: kui tahad riigieelarvesse rohkem raha, tõstad maksu. Kui maksu langetad, saad vähem. Enamasti võibki nii olla, aga mitte alati.

Maksutulu ei sõltu ainult maksumäärast. Sama oluline on see, kui suure summa ehk maksubaasi pealt seda maksu võetakse. Kõige lihtsam matemaatika: 10% sajast eurost on 10 eurot, 8% 150 eurost on 12 eurot. Maks on väiksem aga raha tuleb rohkem. Kogu tarkus on selles, kuidas see 100 eurot muutub 150 euroks. See aga on juba äriplaanist sõltuv, kasvule suunatud ja eesmärgipõhine majandustegevus.

Eestis oli tänavu teises kvartalis 691 600 hõivatut. Ümardame selle mõtte lihtsuse huvides 700 000 peale. Tulumaksumäär on 22%. See on suuresti meie oma sisemine maksubaas – Eestis töötavad inimesed, nende palgad ja nende pealt makstavad maksud.

Ettevõtluses saame sellest väga hästi aru. Kui sul on võimalik müüa jäätist 700 000 inimese asemel miljonile või kümnele miljonile inimesele, võib olla täiesti mõistlik müüa seda odavamalt. Kliente on rohkem, toodad rohkem, ühiku hind võib langeda ja kokku teenid rohkem. Mahuäri, väga lihtsustatult.

Riikide maksupoliitikas toimib mõnes valdkonnas üsna sarnane loogika. On maksud, kus maksubaas on peaaegu täielikult kohalik. Aga on ka raha, ettevõtteid, oste ja teenuseid, mis liiguvad üle piiri väga kiiresti. Väikeriigi jaoks on see vahe eriti oluline.

Me õppisime seda Lätis juba korra

Alkoholiaktsiisi lugu mäletab suur osa eestlastest veel päris hästi. Kõrgema aktsiisiga taheti vähendada tarbimist ja saada eelarvesse rohkem raha. Kui hinnavahe Lätiga läks piisavalt suureks, liikus osa ostmisest lihtsalt üle piiri. Alkohol osteti ikka ära, ainult et maksud maksti teise riiki.

  1. aastal langetati Eestis õlle, siidri ja kange alkoholi aktsiisi 25%, et tuua ostud tagasi Eestisse. Järgneva 12 kuu jooksul kasvas Eestis deklareeritud kange alkoholi kogus 52%. 2021. aastaks oli alkoholiaktsiisi laekumine tagasi 2019. aasta tasemel, kuigi vahele jäi COVID ja turism oli kõvasti pihta saanud. 2022. aastal kasvas laekumine veel 8%.

Nendest riskidest räägiti enne, mitte alles tagantjärele. Siin tasub poliitikutel ettevõtteid kuulata. Ettevõtja näeb oma klientide käitumist iga päev. Excelis võib maksutõus tähendada suuremat tulu, ettevõtja ütleb sulle vahel varem ära, millal klient autosse istub ja oma rahaga Lätti sõidab.

Ja ega Lätti sõidetud ainult ühe pudeli järgi. Seal tangiti, söödi ja osteti muid kaupu. Teine pool oli Soome: 2018. aastal oli Eesti majutusasutustes Soome turiste 9% vähem kui aasta varem. Seda langust ei saa panna ainult alkoholiaktsiisi arvele, aga maksupoliitika mõju ei lõpe ühe maksu enda juures. Kui kaob põhjus Eestisse tulla või siin rohkem kulutada, saavad pihta ka hotellid, spaad, restoranid ja poed.

Riik peaks enne ütlema, mida ta maksumuudatusega saavutada tahab. Kui eesmärk on alkoholi tarbimist vähendada, on selleks ennetus, haridus, ravi, järelevalve ja piirangud. Need kõik maksavad raha. Kui eesmärk on saada rohkem maksutulu, tuleb vaadata ka seda, mida maksutõus maksubaasi endaga teeb.

Ehk enne lahenda võrrand: mis kasu on kõrgemast maksumäärast, kui inimene jätkab sama käitumist, aga raha, millega selle käitumise tagajärgedega võidelda, sõidab teise riiki?

Iirimaa tegi oma maksubaasi lihtsalt suuremaks

Veel huvitavamaks läheb asi siis, kui me ei räägi enam Lätist, vaid päriselt globaalsest maksubaasist. Iirimaa on hea näide. Seda ei maksa muidugi lihtsustada jutuks, et nad tegid maksu madalaks ja raha hakkas sadama. Seal on inglise keel, Euroopa Liit, haridus, investeerimiskeskkond ja aastakümnete pikkune töö rahvusvaheliste ettevõtete toomisel.

Aga maksupoliitika on olnud selle mudeli oluline osa. Iirimaa tavapärase äritulu ettevõtte tulumaksumäär on 12,5%. Väga suurtele rahvusvahelistele kontsernidele rakenduvad tänaseks rahvusvahelise 15% miinimummaksu reeglid.

Ja ainult ettevõtte tulumaksu vaadata oleks jälle poolik pilt. OECD võrdluses oli 2025. aastal üksiku, lasteta ja keskmist palka teeniva töötaja maksukiil Iirimaal 32,63%, Eestis 42,64%. Kümne protsendipunkti suurune vahe tööjõu maksukoormuses on rahvusvahelisele ettevõttele päris raha. Ettevõte vaatab tervikut: ettevõtte maksud, tööjõukulud, inimesed, regulatsioon, ligipääs turule ja õiguskindlus.

Tulemus on väikeriigi vaates muljetavaldav. 2024. aastal laekus Iirimaal ettevõtte tulumaksu 28,1 miljardit eurot ja sellest 24,8 miljardit ehk 88% maksid välisomanduses rahvusvahelised ettevõtted.

Ehk Iirimaa ei ela ettevõtte tulumaksu puhul ainult omaenda inimeste ja kohaliku turu pealt. Nad on toonud osa globaalsest majandusest enda maksubaasi sisse. Muidugi on sellel ka risk: kui liiga suur osa tulust sõltub vähestest suurtest ettevõtetest, oled nende otsustest omakorda sõltuv. Aga väikeriigi jaoks on põhimõte ikkagi päris võimas – sinu maksubaas ei pea olema sama suur kui sinu rahvaarv.

Hasartmängumaksus nägime väga järsku muutust

Palju kisa ja kära tekitanud hasartmängumaksu muudatusest on saanud teema, milles „iga eestlane on spetsialist“. Leheveerud on täitunud ka üsna ebapädeva infoga, aga maksubaasi enda muutusest räägitakse üllatavalt vähe.

  1. aastal kasvas kaughasartmängu maksubaas 5% maksumäära juures 25,35%. Järgmisel aastal tõsteti maks 6%-le ja kasv kukkus kõigest 2,01%-ni.Senisest kasvutempost jäi järele vähem kui kümnendik.Kogu muutust ei saa panna üksnes maksutõusu arvele, aga see on väga tõsine ohumärk. Ometi oli järgmiseks kavandatud juba 7% määr.

2025 aasta koalitsioonilepingus leppisime kokku, et edasine tõus jääb ära ja võtame suuna maksu langetamisele. Samal aastal taastus maksubaasi kasv +13,45%-ni. Tänavu langes määr 5,5%-le ning Rahandusministeeriumi kuue võrreldava maksustatud kuu andmetel on maksubaas kasvanud taas umbes +12%. Trend muutus…

Avalikkuses kuuleme aga peamiselt juttu väiksemast maksulaekumisest. Tänavust kogusummat mõjutavad nii madalam määr kui ka aasta alguse maksustamata kuud. Sellest tuleb rääkida, aga sama ausalt tuleb näidata maksubaasi kasvu. Üksnes tänavuse laekumise põhjal maksupoliitikale hinnangu andmine on lühinägelik. Kasvava maksubaasi väljajätmine annab inimestele moonutatud pildi.

Margus Allikmaalt ootan Kultuurkapitali juhina siin märksa enamat. Hasartmängumaks moodustab ligi 62% Kultuurkapitali tänavusest eelarvetulust. Sellise sõltuvuse juures peab juht mõistma, mis seda tulu kasvatab ja mis võib selle mujale viia. Ainult kõrgema maksumäära toetuseks sobivate numbrite näitamine ei ole vastutustundlik juhtimine. Kultuuril ja spordil on raha vaja ka viie ja kümne aasta pärast ning juhi vastutus ulatub tänavuse eelarve jagamisest kaugemale. Kui maksubaasi hoidmise tähtsus jääb juhile arusaamatuks, tuleb tal ühel hetkel hinnata ka enda sobivust sellesse ametisse. Raha jagamine on lihtne, selle juurde toomine on teine ooper.

Kultuuri ja spordi huvi on tugev ning kasvav maksubaas, mille pealt raha päriselt laekub. Maksuprotsent ise ei rahasta ühtegi spordihoonet ega kultuuriprojekti. Raha rahastab.

Diisel näitab sama loogikat veel lihtsamalt

Kui kaughasartmängu puhul liigub rahvusvaheline maksubaas digitaalselt, siis diisli puhul sõidab see päriselt ratastel üle piiri.

Veel 2025. aastal oli Eesti diisliaktsiis Baltikumis madalaim ja Leedu rahvusvahelised vedajad tankisid selle tõttu rohkem Eestis. Veoauto sõidab niikuinii läbi Baltikumi ning ettevõte vaatab üsna pragmaatiliselt, kus on mõistlik paak täis panna. Kui tangitakse Eestis, jäävad aktsiis ja käibemaks Eestisse. Kui Lätis, siis Lätti.

Praegu on Eesti diisliaktsiis 428 eurot 1000 liitri kohta. Läti otsustas aga 1. oktoobrist aasta lõpuni langetada oma ajutise diisliaktsiisi 396 eurolt 330 eurole. Läti enda hinnangul võib see tähendada jaehinnas umbes kaheksasendist langust liitri kohta, kui maksulangetus täielikult hinda jõuab.

Ühe sõiduauto paagitäie juures ei pruugi mõni sent tunduda suur asi. Kui veok tangib sadu liitreid korraga ja ettevõttel on kümneid või sadu autosid, muutub see väga kiiresti päris rahaks. Ja siin ei ole meil aega kuude kaupa teoretiseerida. Läti uus määr hakkab kehtima 1. oktoobrist. Veokid ei oota ära Eesti järgmise aasta eelarvestrateegiat ega pikka poliitilist arutelu.

Minu arvates tuleb meil kiiresti ühe laua taha istuda kütusemüüjate, transpordi- ja logistikaettevõtete ning Rahandusministeeriumiga ja päriselt välja arvutada, mis 1. oktoobrist juhtuma hakkab. Kui suur osa rahvusvaheliste vedajate tankimisest võib Eestist ära liikuda, kui suur maksutulu on kaalul ja milline on kõige kiirem ning mõistlikum lahendus selle maksubaasi hoidmiseks.

Sest siin muutub turg kiiremini kui poliitika tavaliselt reageerida jõuab. Kui hinnavahe viib rahvusvahelised veokid Lätti tankima, hakkab koos diisliga üle piiri liikuma ka Eesti aktsiisi- ja käibemaksutulu. Kui suur see kaotus täpselt oleks, tuleb kiiresti välja arvutada, aga ootamine ise on juba valik.

Kütuse puhul on veel üks oluline mõõde. Diisli ja bensiini hind ei sõltu ainult Eesti maksupoliitikast. Sõjad, geopoliitika, nafta maailmaturuhind ja tarneahelad võivad hinda väga kiiresti muuta. Eesti inimene ega ettevõte ei kontrolli sõdu või nafta maailmaturuhinda. Eesti riik kontrollib oma makse.

Sellepärast tasub minu arvates vaadata isegi natuke laiemalt kui ainult ujuv diisliaktsiis. Kas Eestil ei peaks olema juba enne järgmist kriisi valmis ujuv maksumehhanism kõige elulisematele sisenditele – kütus, elekter, energia? Asjad, mille maailmaturuhinda me ise ei kontrolli, aga mille järsk kallinemine jõuab lõpuks peaaegu iga inimese ja ettevõtteni.

Mitte nii, et poliitikud hakkavad iga kuu makse juurde ja maha keerama. Reeglid peaksid olema varem kokku lepitud: kui maailmaturuhind või mõni muu selgelt määratud näitaja ületab kriisitaseme, saab riik ajutiselt osa maksukoormusest tagasi tõmmata. Kui olukord normaliseerub, taastub tavapärane määr.

Sõda me peatada ei saa. Nafta, gaasi või elektri maailmaturuhinda ka mitte. Aga me saame vähemalt ette otsustada, kas järgmise kriisi ajal paneb Eesti riik välisele hinnatõusule veel oma maksukoormuse otsa või kasutab maksupoliitikat löögi pehmendamiseks. Millised maksud sellesse süsteemi täpselt kuuluksid ja kus jooksevad piirid, vajab eraldi arvutust. Põhimõtte võiks aga lauale panna juba praegu.

Kõiki makse niimoodi langetada ei saa

Sellest kõigest ei saa teha järeldust, et alandame nüüd kõik maksud pooleks ja järgmisel hommikul on riigieelarve raha täis. Ei ole. Kui maksubaas maksu langetamise peale ei kasva, tähendab väiksem maksumäär lihtsalt väiksemat maksutulu.

Seetõttu on väga suur vahe, millise maksuga tegemist on. Kui maksubaas on kohalik ja raskesti liikuv, on üks loogika. Kui raha, ettevõte, ost või teenus saab paari hiirekliki või paaritunnise autosõiduga teise riiki liikuda, on teine loogika. Mida liikuvam on maksubaas, seda vähem saab maksupoliitikat teha ainult Excelis.

Restoran ei saa järgmiseks aastaks oma käivet arvutada nii, et tõstab hinnad kaks korda kõrgemaks ja eeldab, et täpselt sama palju inimesi tuleb ikka uksest sisse. Maksupoliitikas kipume vahel just seda tegema: võtame tänase maksubaasi, korrutame selle kõrgema maksumääraga läbi ja saame ilusa suure numbri. Aga inimesed ja ettevõtted ei ole Exceli lahtrid. Nad reageerivad.

Väikeriigil pole luksust seda unustada

Eesti enda sisemine maksubaas ei saa lõputult kasvada ainult inimeste arvu pealt. Samal ajal ei kao kuhugi pensionid, tervishoid, haridus, kaitse, politsei, pääste, kultuur ega sport.

Kõige lihtsam vastus on panna olemasolevale maksumaksjale järjest suurem koormus. Aga see ei saa olla ainus mõte. Väikeriik peab otsima kohti, kus tema maksubaas saab olla suurem kui tema enda rahvaarv.

Vahel tähendab see rahvusvaheliste ettevõtete siia toomist. Vahel rahvusvahelise teenuse litsentseerimist. Vahel seda, et veoauto tangib oma 700 liitrit Eestis, mitte 200 kilomeetrit lõuna pool. Ja vahel on võit juba see, kui olemasolev maksubaas sinu juurest minema ei sõida.

Alkoholi piirikaubandus, Iirimaa rahvusvahelised ettevõtted, kaughasartmäng ja praegune diisliaktsiisi olukord on kõik väga erinevad lood. Aga nende taga on üks lihtne valem: maksutulu = maksumäär × maksubaas.

Kõrgem maks võib tuua rohkem raha. Aga mitte alati. Mõnikord toob rohkem raha väiksem maks ja suurem maksubaas. Mõnikord pole küsimus üldse uue maksubaasi saamises, vaid selles, kuidas olemasolev enda juures hoida.

Ja võib-olla ongi väikeriigi maksupoliitika üks olulisemaid küsimusi mitte see, kui kõrge maksu me suudame kehtestada, vaid kui suure maksubaasi me suudame enda juurde tuua ja siin hoida.

Sest lõpuks ei laeku riigieelarvesse protsendid. Laekuvad eurod.