Lugu ilmus Tartu Postimehes 2018 veebruar
Just nii võiks hetkel kokku võtta inimeste meelestatuse Tartu vahetusse lähedusse Emajõe kaldale võimaliku tselluloositehase kavandamise kohta. Piltlikult võib öelda, et kui vaja, siis varsti haaravad inimesed nagu muiste hangud kätte, tormavad tänavatele ning vehivad seni, kuni pahad onud on minema läinud, vähemalt meie linnast …
Inimeste mure on täiesti mõistetav, sest keegi meist ei taha tagasi võimalikku lihakombinaadi lõhnabuketti koos tänapäevaste lisanditega. Kuid meie võitlus ei käi varsti enam ainult tehase tekke või mitte tekke teemal, eesootav uuringuteperiood võib saada meie linnale hoopis hukatuslikuks Tartu maine kui ka Tartu konkurentsivõime seisukohalt!
Olles ära kuulanud – autor on linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni liige ning reklaamiagentuuri ImiD juht – erinevate osapoolte (investorite, teadlaste, linnapea ja paljude teiste, sealhulgas ka rohkete “hanguga võitlejate” seisukohad), saame tõdeda, et informatsiooni on hetkel liiga vähe, investorite poolne info on ilustatud ning riik on sõitnud kohalikust omavalitsusest teerulliga üle. Ees on ootamas minimaalselt kolme aastane pikkune erinevate uuringute, kohtute ja kes teab mis periood, kus tõenäoliselt lõpuks ikka midagi selguda ei pruugi.
Neil uuringuteaastatel täidavad tõenäoliselt leheveerge Tartu konkurentsivõime ja maine seisukohast hävitavad pealkirjad: “Haisupealinn Tartu”, “Tööstuslinn Tartu”, “Kas Emajõgi hävib?”, “Kas Tartus enam ujuda ei saa!” ja veel mitmed samasugused.
Selline hinnangute virvarr saab aga olema tegelik ja tõeline kahju Tartu mainele. See võib olla isegi suurem kui võimalik keskkonna muutuse oht ise. Ja kui lõpuks tselluloositehas tuleb (loodetavasti siiski mitte) ja kasvõi korra aastas haisu levitab, siis levib see hais (loe: info) haisvast Tartust helikiirusel nii meil ja mujal. Nii võib juhtuda, et Tartut väisav turist või mõne teise ülikooli lektor vastab oma näoraamatus sõprade küsimusele “Kuidas Tartus ka oli?” kommentaariga – nice but stinky city (kena, aga haisev linn).
See ei ole kindlasti kuvand, mida paljud meist Tartu tulevikult ootavad ja see on ka põhjus, miks ollakse valmis piltlikult öeldes hangud haarama, et see mõte juba eos lämmatada.
Kuid kas selles diskussioonis pole juba koos pesuveega (tselluloositehas) meil aknast välja lendamas ka laps (tööstus)? Kas tööstus kui niisugune on tõesti nii halb, et see kohe üldse ülikoolilinnaga kokku ei käi – nii aga on mitmed arvajad juba välja öelnud.
Kui erasektor on meie linna kaalumas hiigelinvesteeringut, siis kas me siiski ei peaks kaaluma avalikult kõiki variante (ka neid, mis pole veel täna laual), kus kõik plussid ja miinused on paberile pandud ning mille lõppvaatusena võib paberile jääda hoopis midagi muud, kui meie kõigi poolt kardetud haisev tselluloositehas.
Dialoogis erinevate osapooltega (investorid, teadlased, linnavõim, linnakodanikud) võib paberile jääda hoopis uus ja parem lahendus (investeering), millest koorub tulevikus midagi, mis ei erita halba lõhna, vaid on uus tehnoloogia- ja teadusime, mis väärindab kohalikku toorainet, tehes seda keskkonda säästval moel? Investeeringut ära hirmutada on lihtne, hangud kätte ja tänavatele.
Selline investeering piirkonda oleks ilmselge konkurentsieelis Tartule, sest on ju konkurentsivõime tõstmine meile, lõuna-eestlastele vaat et elulise tähtsusega ning kuidas konkurentsivõimet ikka paremini tõsta, kui mitte teadus- ning ettevõtlusinvesteeringutega.
Erasektorit tuleb siinkohal tunnustada, et ette on võetud niivõrd julge ja suure visiooniga projekt, et hakkab tunduma, et vahest hetkel isegi liiga mastaapne – ja mittesobilik – Tartu jaoks, kuid siiski see temaatika on vaja arukalt üles võtta ja asuda dialoogi edendama.
Käimasolev protsess on väljakutse ka Tartule, et kuidas arendada innovatiivseid suuri projekte, kuidas seda kõike oskuslikult eelnevalt kommunikeerida ning kuidas olla sillaks võimalustele? Milline saab olema meie linna arengu suund, mis tooni me ettevõtjatele anname, et kas Tartu on jätkuvalt väike ja vaikne Emajõega ülikoolilinn või tulevikus näiteks ka suurem turismisihtkoht (täna selgelt me seda veel ei ole) või hoopis uute tehnoloogiate ning startuppide linn ja lisaks ka tööstuse linn?
Või ütleme kohe “ei” tööstusettevõtetele? Ka seda oleks aus meil kõvasti välja öelda, et ettevõtjad teaksid oma sammu seada ja ettevõtluseks asukohti valida, sest milleks raisata kapitali, kui on teada, et lõpptulemusena ei ole soovitu realiseeritav. Kui sellised tööstusharud on Tartule pigem “ei”, siis nii tulebki oma seisukohta väljendada ja Tartu tegelikud soovid ja suund paika panna.
Dialoogis Tartu on palju paremini avatud uutele ettevõtmistele. Olles avatud läbirääkimistele, analüüsile, kompromissile, see kõik viib meid linnana ainult edasi ja kui keegi kaalub meie piirkonda ümmarguselt ühe miljardi suurust investeeringut, siis oleme valmis seda arutama, ühiselt otsustama, et lõpptulemusena saaksime maksimaalselt parima lahenduse nii linnale ärikeskkonnana kui ka ettevõtjatele, hoides samas kindlasti ka loodust.
Öeldes aga “ei” tööstuslikele ettevõtmistele, siis küsin – milliseid ettevõtteid me ootame enda kodulinna tegutsema? Kuidas me neid motiveerime siia tulema, mida saame meie linnana neile pakkuda.
Kas meil on olemas niiöelda “grande plan”, et meil siin Tartus on super ettevõtlus- ja elukeskkond, kuhu saaksite oma äri luua, meil on ülikool, kellega saate teha maailma tasemel koostööd, või hoopis saame meie ise linnana uutele ettevõtetele luua sobiva keskkonna, kuhu neid koos peredega meelitada.
Üks suund või idee võib olla just välismaiste valmisettevõtete siia meelitamine ning Tartusse kolimine. Ettevõtted, kes on juba välja kujunenud ning kes otsivad oma tegevuskulude optimeerimise võimalusi, otsivad ka head keskkonda töötajatele elamiseks, mida Tartu kindlasti on. Need ettevõtted on maailmas reaalselt olemas ja nad oleksid valmis ka tulema, kui me oskaksime neid siia kutsuda ja neile sobivat valmis lahendit pakkuda. Nii nagu tehakse praegustes riigiettevõtetes nagu Elektrilevi OÜ ja Elering AS, kus viiakse teenuste osad ettevõtete keskustest välja, kulude kokkuhoidmise eesmärgil, pole välistatud, et ka rahvusvahelised ettevõtted nagu Coca-Cola, Ericsson, IKEA tooksid oma raamatupidamise, kliendi kaugteeninduse või tootearenduse osad Eestisse ja Tartusse. Miks ei võiks Tartu näiteks ise läheneda IKEA-le, et nende raamatupidamine, kõnekeskus või logistikaosakond töötaks just meie hea elukeskkonnaga linnas. Mõtleme suurelt!
Meil on linnas potentsiaalseid piirkondi, mis ei arene piisavalt kiiresti. Raadi piirkonnas on linnal hetkel ca 30 hektarit tühja maad, millel pole siiani head ja ühtset kontseptsiooni.
Hetkel on siinkirjutaja initsiatiivil õhus ka võimalus, et seal paiknev sõjaväeosa soovib võib-olla kolida mujale, suuremale maa-alale. See käik vabastaks linnale veel ümmarguselt 20 hektarit maad, mis teeb kokku ligi 50+ hektari suuruse suure potentsiaaliga maa-ala, mis asub ainult ühe kilomeeteri kaugusel kesklinnast ning millele tuleb leida parim otstarve. Äkki mõtleks ja pingutaks seekord suuremalt, kui seni oleme harjunud ning oleks oma tegutsemisega eeskujuks nii mõnele suuremalegi linnale.
Kuskil peab olema ka see kesktee, kus jõutakse lahenduseni, mis sobib nii investoritele ja ka kohalikele, see kompromiss tuleb üles leida ning see saab toimida tingimustel, et looduslik olukord ei halvene ja et “natura” ei saa kahju!