Tanel Tein
Riigikogu liige, Eesti 200
Kolmapäeval menetletakse Riigikogu suures saalis põhiseadust muutvat seaduseelnõu, mis võtab ära valimisõiguse kohalikel omavalitsuste valimistel Venemaa ja Valgevene kodanikelt. Arvestades maailmas toimuvat, on see täiesti mõistlik ja õige eelnõu, millele vastu hääletamine tekitaks selgeid julgeoleku- ja põhimõttelisi küsimusi. Miks peaksid agressorriigi kodanikud Eestis üldse valida saama? Ei peakski.
Rõhutan veelkord, et seaduseelnõu põhifookus on agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse kaotamine kohalikel omavalitsuste valimistel. Hetkel ei ole seal seaduseelnõus kahjuks sees hallipassimehi, kuigi Eesti 200 hinnangul ei peaks ka hallipassi omanikel valimisõigust olema.
Kas kõik koalitsioonipoliitikud eelnõu 536 SE poolt hääletavad, on omaette küsimus. Oluline on jälgida, kuidas hääletavad opositsioonierakonnad, eelkõige Keskerakond. Mul on siiski kerged kahtlused koalitsioonipartneri, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna mõnede poliitikute suhtes. Ei, ma ei kahtle absoluutselt Madis Kallase või Anti Allase valikutes. Nende meestega läheks ma luurele küll, aga kuidas hääletab näiteks Eduard Odinets? Arvestades tema varasemaid väljaütlemisi, ei ole ma hääletamise osas nii kindel. Esmalt loodan, et hea kolleeg on kolmapäeval saalis kohal ning teda ei taba hääletuse ajal ootamatu vajadus ruumist lahkuda.
Odinets on varem kirjutanud (EPL 11.10.24): “Tegelikult ei lahenda me Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmisega ühtegi riigiõiguslikku ega lõimumisprobleemi, vaid tekitame neid juurde. Nende kodanike seas ei ole kaugeltki mitte kõik putinistid. Kahjuks leidub putiniste ka Eesti kodanike ja nn hallipassimeeste ja -naiste hulgas. Kui võtta grupitunnuse alusel kelleltki õiguseid ära, mobiliseerib see nende inimeste toetajad ja kaasamõtlejad tegudele, mille tagajärjed võivad olla kordades suuremad, sealhulgas negatiivne mõju Eesti julgeolekule ja sisemisele stabiilsusele“.
Ohtlikult hall jutt. Isegi natuke ähvardav, et pärast 30 aastat peame endiselt lugema põhjendusi lõimumise teemal, et keegi solvub ja me tekitame probleeme juurde. Mobiliseerime venemeelsete inimeste toetajad ja kaasamõtlejad uutele tegudele. Aitab.
Eesti riik, kes on tänu varasemale õnnelikule ajaaknale ning meie julgetele riigimeestele taastanud oma riigi iseseisvuse, on saanud okupatsiooniajast kaasa väljakutsed, mis siiani raskendavad ja ohustavad meie riigi püsimist ja julgeolekut.
Täna on meile avanenud uus ajaaken: võtta agressorriikide kodanikelt valimisõigus meie riigis. Soovides saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, pidime pikalt taluma ja tõrjuma Venemaa pidevaid süüdistusi meie aadressil, seoses venekeelse hariduse, venekeelsete inimeste diskrimineerimisega jne. Oleme pidanud oma lääne liitlastele pidevalt tõestama ja selgitama, et me ei diskrimineeri kedagi. Siinset venekeelset elanikkonda on aastakümneid kasutatud meie riigi seestpoolt õõnestamiseks. Nüüd pärast maskide langemist mõistavad ka need riigid, kes varem arvasid, et meil on ajalooline trauma ja Venemaaga saab asju ajada, meid paremini.
Miks on agressorriikide valimisõiguse piiramine oluline ja miks peab riigikogu liige täna oma selge seisukoha välja ütlema ning selja sirge hoidma? Märksõna on julgeolek – julgeoleku vaates on see avalik lojaalsuskontroll väga oluline. See ei ole populism, vaid reaalne elu. Esmaspäevane pressikonverents Narvas, kus endine keskerakondlane Stalnuhhin ja sotsiaaldemokraat Katri Raik taaselustasid Eesti NSV, sunnib meid hallid alad kaotama ning selged lojaalsuspiirid paika panema. On kurb, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on asunud võimuiha valguses piire hoopis kaotama.
Nagu varasemalt oma arvamusloos kirjutasin (5.nov Postimees), on Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eesti 200 kõige liberaalsemad erakonnad Eestis. Selles küsimuses peab aga lojaalsus olema selge ning otsustavus peab üles kaaluma kõik muu, sealhulgas varasema lõimumistemaatika, mis võib hoopis siit uue ja parema hoo üles saada. Nii saab selgeks, mis on mis ja kes on kes. Usun, et enam ei ole kedagi, kes tõsiselt arvaks, et kohalike omavalitsuste valimisel otsustatakse vaid olme küsimusi ja riigi poliitikaga pole seal mingit pistmist. KOV valimiste teemadeks on tavaliselt kohalikud küsimused, nagu elamumajandus, kohalikud teenused, eelarve, kohalik tervishoid. Tänasel hetkel on situatsioon hoopis teine. Täna on mängus ajaloo suurim haridusreform – üleminek eestikeelsele haridusele kogu Eestis.
Kindlasti on meil siin elavaid agressorriikide kodanikke, kes austavad meie riigi suveräänsust, keelt ja kultuuri ning mõistavad kallaletungi Ukrainale hukka. Olen kindel, et need inimesed mõistavad selle seaduseelnõu (aga ka võimaliku hallipassi valimisõiguse piiramise) sammude vajalikkust antud julgeolekuolukorras ja ei solvu! Solvuvad need, kes on harjunud siinsete hüvedega, olles ise andnud kodanikuvande agressorriigile ja pole leidnud siin pikalt elades vajadust õppida meie keel selgeks ning taotleda kodakondsust.
Tegelik lojaalsuskontroll, mis ei peaks päriselus kunagi rakenduma oleks aga selline…
Mäletame hästi, kui meedia kritiseeris 2011. aastal Eesti aasta kodanikuks valitud Konstantin Vassiljevit, et tema on rahu poolt. Eesti koondise pikaaegne kapten Ragnar Klavan oli sunnitud tema kaitseks välja astuma ja kommenteeris teemat kokkuvõtlikult 10.04.24 ERR-is: “Küsisin isiklikult päev varem Kostja käest, et kui samasugune olukord peaks tulema meie õue peale, mis siis saab? Tema vastus oli, et kui rünnatakse minu kodumaad ehk Eesti Vabariiki, siis ta on valmis selle nimel võitlema.”
Loodetavasti ei pea me kunagi seda tegelikkuses teadma saama, aga. Kui näiteks Raku sinimägede all Venemaa vastu lahingusse tormab ja mingil hetkel üle vasaku õla vaatab maha jäänud Kostjat, ning talle küsiva pilgu suunab, ei kostu vastuseks: “aga need pole ju vaenlased, это свои.”