Tanel Tein
Riigikogu liige, Eesti 200
Viimastel nädalatel on avalikuse kõrgendatud tähelepanu alla tõusnud mõiste personaalne riik. Tegelikult suudab igaüks ise enda jaoks lahti mõtestada ja oma elust tuua näiteid, kus ta tunneb, et riik oleks võinud teatud teenuste või sündmuste osas meile abiks olla. Olgu selleks aeguv juhiluba või juba kümnendat korda pean ma riigile ära tõestama, et mul on puue. Seega, kui riigil on elanike andmed, siis miks ei võiks riik taustal tegutseda ning pakkuda toetusi, teenuseid ja tuge personaalselt, lähtuvalt iga kodaniku vajadustest?
Personaalse riigi idee ei ole mingi utoopia. Oleme loonud tugeva digitaalse vundamendi, millele tuginedes võiksime teha järgmise arenguhüppe ning olla maailmas suunanäitajaks – ehitada maailmas päriselt iga inimese jaoks personaalne riik. Kas me suudame seda? Jah, meie väiksus, meie usaldus riigi vastu ning IT-võimekus loovad selleks hea eelduse.
Paraku oleme uuele tasemele liikumist alustanud vale jalaga ning suur osa diskussioonist on kandunud sellele, et kas eraettevõtjad võivad panustada riigi ehitamisse. Ettevõtja Marek Helm kirjutab oma arvamusloos väga tabavalt: „kas ühiskonna tulevikuplaane puudutavad olulised otsused sünnivad parimate peade koostööna riigist, erasektorist ja akadeemiast? Või väikse Eesti huvide konflikti kartuses välistame diskussioonidest kõik erasektori esindajad ja olemegi rahul sellega, et riik on riik, mitte meie.“ Arvestades, millist kõlapinda on see tekitanud, siis tasuks tõesti ühiskonnana ära otsustada. Mina isiklikult pooldan esimest varianti.
Minu arvates on liiga sageli kuulda nurinat, et riik ei kuula ettevõtjaid ning ajab justkui oma asja. Tegelikult võiksime olla rohkem avatud ning näha selles suuremat väärtust, et meil on ettevõtjaid, kes soovivad jagada kogemusi ning panustada oma vabast tahtest riigi arengusse. Eesti on väike ning minu arvates on see meie kõigi ühine töö ja hool, et Eesti oleks hea töö- ja elukeskkond, mille üle võiksime olla uhked nii meie ise kui ka järeltulijad.
Personaalne riik viib riigi haldamise uuele tasemele
Mis asi see personaalne riik siis täpsemalt on? Esiteks ei ole tegemist IT-teenusega või äpiga – personaalne riik on põhimõtteline riigi haldamise muutus ning kõik riigi poolt ette nähtud teenused disainitakse lähtuvalt iga inimese personaalsetest vajadustest.
Väga hea näite juba toimivast personaalsest riigist tõi ETV „Esimeses stuudios“ Eesti 200 asutajaliige Priit Alamäe, kes võrdles meie maksudeklaratsiooni esitamist teiste riikidega. Näiteks Saksamaal inimene kulutab keskmiselt aastas ühe tööpäeva sellele, et otsida oma andmeid kokku, täita mingid avaldused ja esitada need. Aastas on kokku 200 tööpäeva ja kui inimesed kulutavad ühe tööpäeva maksudeklaratsiooni täitmisele, ei tee nad samal ajal produktiivselt tööd. See on 0,5 protsenti SKP-st, mis on Eesti mõistes 180 miljonit aastas. Ehk, sellest räägitakse küll vähe, aga üks reaalne kasutegur on personaalse riigi kontseptsioonis inimestele tagasi antav aeg. Nagu ütleb ka mõttetera „aeg on raha“. Seega üks ei välista teist.
Samas paljud sakslased ei kuluta oma aega deklaratsioonide täitmisele, vaid on harjunud siiani maast madalast deklaratsiooni täitmise teenust sisse ostma. Maksma selle täitmise eest kellelegi teisele oma raske tööga teenitud raha, et säästa aega. Meil Eestis aga on maksudeklaratsiooni täitmine juba täna mõne kliki teema. Eestlased ja Eesti senine personaalne riik juba säästab aega ja raha, vaja on aga astuda järgmised sammud, et teenused uueneks ja paremaks muutuksid.
Personaalne riik toob kodaniku riigijuhtimise keskmesse
Mida aga tulevik toob personaalse riigi vaates, siis siin on fantaasia ausalt öeldes piiritu, sest tulenevalt tehisintellekti (AI) arengust saab info liikumine olema veelgi detailsem, kiirem ja täpsem. Näiteks, kui inimene soovib soojustada oma maja, siis piisab tal lihtsalt riigi süsteemis küsida küsimus „kuidas soojustada oma maja“? Riik teab, mis linnas või omavalitsuses sa elad, millises korteris või kui suur maja sul on, millised toetused või regulatsioonid hetkel toimivad sinu elukohas, kuni sinnamaani välja, et riik teab su maja suurust ja suudab genereerida ka esialgse hinnavahemiku nendele töödele, soovitada vajadusel ka piirkonna tööpakkujaid jne. Jah, võib olla liiga ekstreemne näide, aga see kõik tuleb niikuinii ning meie siin Eestis võiksime julgemalt tegutseda ning võtta eestvedaja rolli.
Elulisema külje pealt võime tuua näite lapse sünnist. Sünnitunnistusega seotud teemad või kuidas registreerida lapse nimi, millised on minu piirkonna lasteaiad nende maksumused, millised põnevad huviringid minu kodukohas on saadaval, millised piirkonnakoolid saavad olema minu lapse valikus ja milliseid katseid sinna vaja teha? Kuna algab sõjaväekohustus või mis kohas tuleb see läbida? Aga tuleviku kõrgkool ning võimalikud tööpakkumised. Ühel hetkel muutub oluliseks ka hooldekodude vaade, eeltäidetud avaldused, teenuse maksumused, inimese võimalik hakkamasaamine vastavalt tema sissetulekule või kogutud varale.
Usun, et me kõik oleme kogenud olukorda, kus bürokraatiamaailm on haaranud meid tugevalt endasse ning oleme kui põrkepall erinevate ametiasutuste vahel. Omades andmeid saab riik olla proaktiivne ja ennetada teatud sündmusi, see võimaldab vähendada bürokraatiat, säästes sealjuures meie kõigi raha ning meile kõigile väärtuslikku aega!
Kokkuvõttes. Tehnoloogia areng annab meile võimaluse kasutada üha täpsemalte elanike andmeid ning tegelikult on suur hulk inimese igapäevaeluks vajalikest teenustest etteprognoositavad ja paljud neist automatiseeritavad. Täna ei ole riik kodaniku jaoks personaalne, vaid veel pigem kauge. Personaalse riigi elluviimine annaks võimaluse tuua kodaniku riigijuhtimise keskmesse, inimese, kes ongi meie kõige suurem vara.
Oluline personaalse riigi protsessis on kindlasti ka see, et me fantaasiaga üle ei pinguta ja mõistaksime milline peaks olema riigi roll tuleviku teenuste pakkumises. Omades andmeid saab riik olla proaktiivne ja ennetada teatud sündmusi, see võimaldab vähendada bürokraatiat (säästa kõigi raha) ja seeläbi säästa meile kõigile väärtuslikku aega!