Tanel Tein
Riigikogu liige, Eesti 200
„Eesti poliitika seisab silmitsi tõsiste väljakutsetega koalitsioonilepingute ja valimisprogrammide realistlikkuse osas.” Niiviisi alustasin mõni aeg tagasi oma arvamuslugu “Valimisprogrammid ja koalitsioonilepingud: Kuidas muuta poliitilised lubadused teostatavaks? (Epl 19.09.24) Aeg on selle loo jätkuks.
Riigikogu menetleb Eesti järgmise aasta riigieelarvet. Kuna eealrve tervikuna on väga mahukas, siis keskendun näitlikuse printsiibil järgnevas loos aktsiisidele. Eelkõige alkoholiaktsiisile –
millised lubadused ja eelarveootused läksid kirja koalitsioonilepingusse ning milline on reaalsus täna neid otsuseid tehes ja reaalseid tulemusi oodates.
Koalitsioonilepingu kohaselt oli ootus, et järgneva viie aasta jooksul teenib riik lisaks olemasolevale alkoholiaktsiisi maksule juurde 20 miljonit eurot. Esmapilgul tundub see suur summa, kuid jagatuna viie aastaga teeb see 4 miljonit eurot aastas rohkem maksutulu. Ka see ootus 4 miljonit aastas on õilis eesmärk, sest pahede pealt peabki maksu küsima. Suvel, kui koalitsioonilepingut tehti ja rahandusministeeriumi prognoos aluseks võeti, tundus selline lähenemine õiglane ja vajalik.
Kuid tänane olukord on järgmine: riik ootab 2024. aasta aktsiisilaekumiselt sektorilt 10 miljonit eurot, samas kui ettevõtjad prognoosivad -10 kuni -15 miljonit eurot. Käesoleva aasta kaheksa kuu alkoholiaktsiisi laekumised on juba langenud -20 miljoni euro võrra. Aastalõpu varundamine lattu võib küll olukorda natuke päästa, kuid tekib küsimus: keda uskuda? Millised prognoosid on varasemalt olnud täpsemad, kas riigi või sektori?
Varasemas arvamusloos kirjutasin: „koalitsioonilepingu koostamise aega tuleks pikendada.“ Kiirus ja surve, millega peavad erakonnad kokku leppima, võivad viia pinnapealsete ja valede lahendusteni. Pikem periood annaks võimaluse analüüsida lubaduste suurust, korjata detailset sisendit ka ettevõtjatelt, et luua ühine ning realistlik plaan nende teostumiseks.
Otstarbekas on poliitiliselt muutust luua teemades, kus kaasamine ja erinevate osapoolte arvamusi, näiteks alkoholitootjaid, ka kuulatakse ning otsused sünnivad ühiselt. Riik ei saa teenida rohkem maksutulu, kui sektor poliitiliste otsuste tõttu hoopis langusesse pöördub. Mis on riigi ootus näiteks alkoholiaktsiisi tõstmisel, arusaadavalt rohkem maskutulu saamine eelarvesse ja sõnum ühiskonnale, et alkoholitarbimine ei ole tervisele kasulik. Nõus!
Riigi ja ettevõtjate analüüsid aktsiisi laekumiste osas erinevad drastiliselt
Probleem seisneb aga selles, et rahandusministeeriumi analüüs ja riigi ootus aktsiisi laekumise osas ning alkoholitootajate analüüsid erinevad drastiliselt. Loomulikult teevad alkoholitootjad oma lobi, selge see. Kui aga numbritele otsa vaadata, aga ka laiemale pildile, siis kaldun ma uskuma pigem ettevõtajate prognoosi ning seega oleme minu hinnangul liikumas eealrveliselt nullmängu suunas. Hullemal juhul tekib riigil enda otsuste tagajärjel puhas miinusmäng – riik ei teeni soovitud maksutulu ja ettevõtlus ei arene. Tuletame meelde, me soovime ettevõtjatelt ka õige pea teenida ettevõtjate kasumilt tulumaksu! Rõhutan kasumilt – mida riigi vale sekkumise korral on märksa vähem.
Laiemalt vaadates on aktsiisimaksud teema üks osa. Ettevõtluse vaates ei ole ettevõtjate konkurents ainult riigi sisene, vaid ka väline turg mõjutab neid palju. Eesti ise on väike turg ja tootmise jätkusuutlikkus kohapealt, lisaks veel piirikaubandus ja muutuvad maksutrendid
naaberriikides, kujundavad ettevõtete väljavaateid tegelikule edule. Edule, kus riik saab olla mõistlik partner, mitte majandustegevust pärssiv partner.
Riigieelarve loomine peab käima erinevate osapooltega koostööd tehes
Peaminister Kristen Michal on suvel Delfile (19.07.24 Kristen Michal tulevikus tehtavatest kärbetest: me asume väga rängale teekonnale) antud intervjuus alkoholiaktsiisi tõstmise tempo kohta öelnud järgmist: „see on tõusunurk järgnevateks aastateks. Kui see aktiveerib oluliselt piirikaubandust, siis me võtame selle hoo väiksemaks.“ Siin sõnumis on omad positiivsed ja mõistlikud mõtted, ehk riik jälgib pingsalt ja teab varasemate aktsiisitõusude negatiivseid mõjusid. See võiks olla positiivne sõnum ka ettevõtjatele. Mure on aga selles, et peame vaatama tervikpilti, reaalseid aktsiiilaekumisi ja kuulama ettevõtjaid ning võrdlema erinevate osapoolte prognoose.
Kokkuvõttes on maksutulu ja ettevõtluse tasakaalu leidmine keeruline, ent äärmiselt oluline ülesanne. Poliitikud ja ettevõtjad peavad olema valmis dialoogiks, et saavutada tulemus, kus maksud toetavad riigi arengut, samas kui ettevõtlus on jätkusuutlik. Ainult koostöös saame tagada, et meie aktsiisipoliitika ei jääks lihtsalt paberile, vaid võiks reaalselt edendada ka Eesti majandust.