Lugu ilmus Tartu Postimehes 2020 oktoober
Hannes Astoki avaliku debati kutset kasutades täpsustan mõned faktid. Ehk on sellest kasu edaspidistes aruteludes, ehk tekib juurde nii mõnigi uus idee lahendamaks kunstimuuseumi ja raamatukogu ruumimure.
Väide, et ainult 2004. aastal üritas Tartu linnavõim linnaraamatukogule ja kunstimuuseumile uut hoonet ehitada, ei ole õige. Ei saa jätta mainimata linnavõimu uut üritust 2010. aastal, mil prooviti leida lahendus Vabaduse puiestee äärsel parkimisplatsil. Nagu teame, lõppes see „üritus“ arhitektuurikonkursi tühistamise ja fiaskoga. Aastal 2010 oli samuti poliitiliselt õige moment, nagu ka aastal 2004, mida Astok tabavalt välja toob, aga mida ei tulnud, oli vajalik hoone. Miks?
Sest Reformierakond ei ole kunagi soovinud lahendada kunstimuuseumi ja raamatukogu ruumiprobleemi. Nagu väljendas aastal 2004 ka peatselt linnapeaks saav Laine Jänes: „Me ei soovi siiski seda Keskpargi ala taashoonestada. See park on linna külalistele ja elanikele küllaltki omaseks muutunud ja peaks säilima.“ See kõik jätabki lihtsalt näitemängu mulje, on arusaamatu, milline on Reformierakonna tegelik seisukoht ja mida siis lõpuks tahetakse või ei taheta teha. Keskpargi osas saab Laine Jänesega aga ainult nõustuda – Tartu keskpark tuleb säilitada ning muuta roheliseks aktiivpargiks.
Ka 2020. aastal toimuv linnapea Klaasi „üritus“ liigub kahjuks sama rada pidi ja kipub olema pelgalt kampaania.
Kui sama erakond ei ole suutnud neid probleeme võimul olles juba viieteist aastat lahendada, siis kui usutav on see nüüd, kolmandal katsel 2020. aastal? Ei ole usutav. Kergejõustikus saab näiteks kaugushüppes kolmanda katse ebaõnnestumisel nulli. Kõnekas reaalsus.
Kui raha ei leita ja lahendust ehituse osas ei paista, on põletav probleem ruumikitsikuse osas on jätkuv ning tuleb leida kiired ja optimaalsed lahendid seniks, kuni on finantsiliselt on võimalik kunstimuuseumile ja raamatukogule uus hoone ehitada.
Kui debateerida ühest võimalikust „ajutisest“ lahendist, siis olemasolevates kesklinna kaubanduskeskustes on olemas puuduolevad 10 000 m2 vaba pinda, mida kunstimuuseum ja raamatukogu lisaks vajavad. Paikneksid ju SüKu puhul ka uued ruumid vanadest eemal, seega asukohana oleks see lahend mõeldav. Seda kaaluti ka enne Kvartali kaubanduskeskuse ehitust, kuid millegipärast jäi see jälle soiku.
Neid uusi ruume saab sisustada vastavalt kahe asutuse soovidele ning kaubanduskeskuste kasuks räägib ka nende suur külastatavus, mis küündib ühe keskuse puhul 4-5 miljoni külastuseni aastas. Milline kohapealne potentsiaal kutsumaks inimesi näitustele või ägedalt sisustatud raamatukokku, ka parklad on olemas ja ei pea uusi ehitama.
Sellise mahuga (10 000m2) ruumide rent aastas on ca 600 000-800 000 eurot, sama suurusjärk, mis tuleks tasuda lisadotatsioonina olemasolevale toetusele (1,39 miljonit) võimaliku kultuurikeskuse tekkel. Selline lahendus ei vaja uue maja ehituseks vajaminevat 60 miljonit eurot (raha, mida hetkel ei ole), aga aitaks lahendada ruumipuuduse, mis on ju peamine probleem olnud. See plaan oleks teostatav poole aastaga.
Stardijoonele minnes peaks ära õiendama ka „Spordihalli valimisliidu“ teema. Kahju, et enne stardipakkudele kutsumist ei ole arvaja süvenenud valimisliidu sõnadesse ja tegudesse. Valimisliit Tartu Eest tegevustest ja plaanidest saab sisuka lugemise www.tartueest.ee lehel, kus kirjutatakse, kuidas muuta Tartut konkurentsivõimelisemaks ja majanduslikult võimekamaks, et Tartu häält oleks kuulda ka mujal.
Olen alati arvanud, et sport on kultuuri osa. Nüüd aga väidab Hannes Astok, et „kesklinna kultuurikeskuse kavandamine on kujunemas otsekui sportlaste ja kultuuriinimeste võitlustandriks“. Milleks selline vastandamine? Kas tõesti ei tohi keegi teine kultuuriasjade – hetkel siis südalinna kultuurikeskuse – üle arvamust avaldada ja lahendeid pakkuda kui ainult nii öelda „kultuuriinimesed“. Või on vahepeal mingid kultuurivormid näiteks keks teistest kõrgemale asetatud?
Pealegi ei ole praegu tegemist kultuuri küsimusega, vaid keskpargi säilitamise ja sobilike ruumide leidmise diskussiooniga.