Lugu ilmus Tartu Postimehes 2020 veebruar
Urmas Klaasil on tegelikult ainult üks variant lõpetada kiirelt kriis seoses kliinikumiga.
Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe tuleb tagasi kutsuda, nõukogus tuleb teha mõned värsked vangerdused ja koos kliinikumi juhtide ning värskendatud nõukoguga leida kliinikumile uus juht. Uus juht koos uuenenud nõukoguga saavad puhtalt lehelt ellu viia tänased eesmärgid ja teha vajalikud muudatused.
See on ainus viis kriisile kiire punkt panna.
Küsimus ei ole siin Priit Eelmäes (kes on olnud siinkirjutaja Ülikooli õppejõud ja tuttav ka korvpalliplatsilt, võin kinnitada et ta on väga arukas ja mõistlik mees) vaid nõukogu seatud strateegias, kaasatuses ja toonis kuidas asju ajada, et mitte sattuda kriisi.
Aga kriis on juba valla ja varasemalt tehtud suhtlusvigu enam purki ei pane. Valik on, kas keegi taandub mõistlikult (juhatuse esimees) või suundume aastate pikkusesse tervishoiukriisi, kus ilmselge kannataja on patsient.
Kuna aga Klaas on poliitik, siis kiire kriisi lahendus ei ole tema soov, soov on asja menetleda, moodustada erinevaid komisjone, töögruppe, teha koosolekuid, peaasi et püsida pildil ja enda vigu mitte tunnistada. Vigu mida nõukogu esimees on teinud seoses kliinikumiga ei ole mõtet üles lugeda, et need on olnud selged vead, valed nii strateegialt kui tegudelt, seda näitab meile tänane olukord, kus kriisi lõppu ei paista.
See aga ei ole Klaasi esimene kord sellistest situatsioonidest kasu lõigata.
Viimati lõppenud kriis Keskerakonnaga on oma moelt küllalt sarnane olukord, kus lõpptulemuse mis täna on, saanuks teha maksimaalselt 2 nädalaga. Klaas lihtsalt laskis Keskerakonnal ennast kuid närida, arvates et see toob reformierakonnale hilisemat kasu ning näitab Keskerakonda halvas valguses, korraks näitaski, aga ma usun, et tänu värskenduskuurile ning seisaku lõpule teeb keskerakond parema tulemuse juba järgmistel valimistel.
Või näiteks veel suurem kriis tselluloosisaaga, siis tegelikult oli algselt südamega tselluloositehase vastane hoopis Peeter Laurson IRL-ist, kes pea igal võimalusel volikogus teemale tähelepanu juhtis aga keegi ei kuulanud, nii kuid. Mida tegi aga Klaas, Klaas oli vait, kuniks rahvas tänaval juba hangudega möllas ja alles siis valis linnapea poole ja avas suu, nagu valge ratsanik saabus meie õuele. Linnapea oli sunnitud valima rahva soovi, kuna see oli nii selge. Linnapea on poliitik, juht, inimene keda kuulatakse ja usutakse aga kõigest sellest jäi siiski kibe maik suhu just suunal ja sõnumil ettevõtjatega.
Need mõned näited on tõsised aga poliitmängude viimine kliinikumi, on Klaasi suurim möödalask nende seast. Reformierakonnal on viimane aeg hakata Klaasile uut järglast otsima, kedagi kelle jutt on selge ja arusaadav, kedagi kes ei keeruta ja peab sõna.
Tuleb ära tunnetada kuna on õige aeg lahkuda, lahkuda tuleb tipus, kui suund juba allapoole siis on juba viimane aeg.
Euroopa kultuuripealinn, mida hr. Klaas igal sammul toonitab ning mida veab pea tuhande pealine meeskond nagu linnapea usutlustest on kuulda, saab suure tõenäosusega ka uue juhiga hiilgavalt hakkama.