Lugu ilmus Tartu Postimehes 2021 aprill
Tartu rattaringluse edu annab julgust meie linnas alustada ka jalgrattatööstusega. Idee on uus, aga tartlaste usin rattakasutus kinnitab, et turg on piisavalt suur. Rataste ehitamiseks vajaliku metalli suudavad hankida metalli kokkuostu ettevõtted.
Tartu särtsurattad on veel talveunes, kuid mitte kauaks. Kevad on kohe tulemas ja koos sellega algab ka pikisilmi oodatud rattaringluse hooaeg. Paraku on need praegused rattad varsti juba üsna põdurad. Nende saabudes registreeris end kasutajaks lausa 30 tuhat inimest, tegelikke kasutajaid on Tartus umbes 20 tuhat. Neist omakorda pooltele on ratas saanud igapäevase elu vääramatuks osaks ja see annab usku kogu ettevõtmise edusse.
Rattad saabusid Kanadast, Quebeci linnast. Tänaseks on kanadalased neid meile saatnud umbes 800, neist 250 tavalist ja 547 elektrijõul töötavat jalgratast. Kokku maksid need pea kaks miljonit eurot ja nende normaalseks elueaks võib pidada viit aastat.
Tõsi, nende rataste puhul on räägitud ka kümnest kasutusaastast, kuid päriselus see paika ei pea. Avasin mõned aastad tagasi Tartu esimese elektrirataste laenutuse1 ja sealt saadud kogemus kinnitab palju lühemat kasutusaega. Hoides aga kasvõi jonni pärast samu rattaid ringluses kümme aastat, on tulevikus amortisatsioonile kuluv summa märkimisväärselt suur – juba täna on see 800 tuhat eurot aastas! Seega on rataste amortisatsioon teema, mis viib väga olulise küsimuse juurde: remontida või hoopis ise toota?
Et klient pettuma ei peaks, on vaja rattaparki pidevalt uuendada. Tõesti, varsti tuleb tõdeda, et olid ägedad viis aastat rõõmu, aga tahaks, et ka tulevikus see rõõm kestaks. Küllap kestabki. Ühel puhul maksumusega umbes kaks miljonit eurot (lisaks iga-aastasele amortisatsioonile), mis tuleb jälle Kanada poole teele saata ja uhiuued särtsurattad ongi varsti kohal.
Teine võimalus
Siin jõuame aga ühe jumeka võimaluseni. Mis oleks kui järgmised kaks, kolm, neli, viis … miljonit eurot jääks Kanadasse, Quebeci saatmata ja selle asemel looks ise, Tartu linna vedamisel ning osalusel (kaasates ka erasektorit) meie oma elektrirataste tootmise?
Olemas on ustavad kliendid ehk särtsutajad ning neile on vaja pakkuda parimat teenust. Olemas on kohalikud start-up ettevõtted, kes saaksid oma potentsiaali kombata päikesepatarei jõul sõitva ratta loomisel. Kodulinna disaineritele on omakorda kindlasti mokkamööda väljakutseks selgelt tartuliku ratta kujundamine. Uusi kliente leiab naaberlinnadest ja riikidest, kes Tartut jäljendades oma rattaringlusi looma hakkavad.
Meie rattaringlust hästi eest vedav abilinnapea Raimond Tamm kirjutas: „Tõsist huvi [rattaringluse vastu] on üles näidanud Viljandi, Tallinn, Tõrva ja Hiiumaa. Teravam pilk meile on Turu linnal. Neid meelitavad meie süsteemi suured kasutusnumbrid.“ Oleks ju igati loomulik, et rattaid oma ringluse tarbeks ostavad nad aga just meilt – Tartust, mitte kaugelt Kanadast. Oma rattatööstusel oleks väga selge ja tugev turunduslik mõju Tartule, lisaks survestaks see arendada välja ka õiged rattateed meie linnas.
Tartu mure on alati olnud töökohtade vähesus. Pole töökohti, ei tule juurde ka uusi linnakodanikke. Ei ole linnakodanikke, ei ole ka maksutulu. Ei ole maksutulu, ei ole ka investeeringuid. Teisalt oleme siin linnas varem valmistanud igasuguseid põnevaid asju: raadioid, telefone, busse, veoautosid ja õige ammu arvestatavas koguses veesõidukeid. Asi see jalgratas siis ära ei ole.
Ringmajanduse toel
Sellel mõttel, et teha oma linna rattatööstus, võiks olla jõudu, kui me suudame natuke kastist välja mõelda. Nagu rattaringluseski, kus ringlevad rattad, ringlevad tööstuses muud materjalid ja kaubad, moodustades laias plaanis ringmajanduse.
Väljend „ringmajandus“ on popp, aga sellele ei leia alati sobivat sisu. Nüüd leiaks? Meie ustavad, varsti juba viieaastased särtsurattad leiavad kunagi tee kas Cronimetti või Kuusakoskisse, kus nad kokku pressitakse ja suure laevaga jälle kaugele Kanadasse saadetakse. Miks? Meil on ju nüüd oma rattatööstus, mis vajab rauda ja muid metalle rataste tootmiseks. Kui rattatööstus töötab täistuuridel, vajab see juba ise materjale. Just neid materjale, mida meie linna metalli kokkuostu ettevõtted praegu kaugele maale transpordivad.
Et siis ringmajandus. Niiviisi arutades oleme jõudnud juba teise kohaliku võimaliku lisatööstusharuni – metallurgiani, mis aitab säästa päris palju loodust, aega, kütust ning kõiki muid ressursse. Tartu linn võiks siin olla eestvedaja ning jõuline kaasomanik. Seejuures loome aga midagi päris oma kätega. Tartlaste kätega!
1https://maaleht.delfi.ee/artikkel/78642936/fotod-ja-video-tartus-avatakse-esimene-elektrijalgrataste-laenutus