Lugu ilmus Tartu Postimehes 2021 september
Eesti Rahva Muuseumi juurde Raadil on kesklinnast ca kaks kilomeetrit. Vähe, muidugi. Paras jalutuskäik. Kauge siiski, kui kuulata neid arvamusi, et muuseumi olemine Raadil tähendab peaaegu pärapõrgut, kuhu keegi minna ei taha ega jõua, ja seega sinna ka midagi uut juurde kavandada ei tasu. Aga vaat kesklinn, seda oleks vaja täita. Kasvõi parkide arvelt.
ERM on Raadil ja sinna see jääb. Kuhu tulevad kunstimuuseum ja linnaraamatukogu ning kas nad on üldse koos või eraldi, seda peavad tartlased alles ütlema. Igal juhul aga tuleb mõelda, kuidas ERMi Raadil ja kultuuri kesklinnas omavahel paremini ühendada. Tekitada nii vajalik sünergia. Kõige parem oleks seda teha … köie abil. Aga alustame hoopis niimoodi.
Selge, et kultuuri tuleb regulaarselt doteerida, eriti muuseumide tegevust. Enamasti suudavad muuseumid ise oma tegevuskuludest katta veerandi, seega tuleb seitsmekümne viie protsendi ulatuses muuseume doteerida, kas siis omavalitsuse või riigi poolt. Muuseumide paremaks majandamiseks on kõvasti potentsiaali varus, kuid ainult muuseumi oma tegevustega (näitused jne) on seda siiski keeruline teha, kui pole just tegemist niisuguse muuseumiga, mis asub turistide epitsentris. Tartu teatavasti turistide epitsenter ei ole.
Olulisteks kriteeriumideks muuseumide edus peetaks külastuste arvu, muuseumi asukohta, eksponaatide arvu ja nende ajaloolist väärtust. Veel ühe kriteeriumina on oluline ka muuseumirändurite valik – need inimesed, kes seavad oma käike maailmas just muuseumide järgi –, ehk kus ja mis on see „miski,“ mis neid rändureid kõnetab.
Tartu kesklinna kultuurikeskuse võimaliku tekke puhul peaksime arvesse võtma kõiki neid kriteeriume, mitte ainult diskuteerima suure hoone võimaliku rajamise üle parki puude asemele. Sisu, külastusi, majandamist, eristumist … Kus täpselt uued võimalikud Tartu kunstimuuseumi ja raamatukoguhoone ruumid ka asuma ei hakkaks (paremaid asukohti kui keskpark on kindlasti rohkem kui üks), on oluline, et suudaksime tekitada tugeva – ka majandusliku – sünergia Raadil asuva Eesti Rahva Muuseumiga.
Selle tekkeks aga tuleb julgelt mõelda kastist väljapoole, tuleb julgeda riskida, otsustada ja tegutseda. Üheks lahenduseks, mis tekitab sünergia (lisaks majanduslikule ka füüsilise) võiks olla köisraudtee kesklinna ja Eesti Rahva Muuseumi vahel.
Köisraudteel on ühistranspordi vallas täiesti uus mõõde ja tähendus. Köisraudtee aitab kaasa liikluskoormuse vähenemisele tänavatel, see on keskkonnasõbralik, jätab tänavatel rohkem ruumi rattateedele ning on suures plaanis ühekordne investeering. Köisraudtee sobib hästi just kausikujulistesse linnadesse, meie õnneks Tartu ongi kausi kujuline.
Ühendades ERMi ja Tartu kesklinna (kunstimuuseumi/linnaraamatukogu) köisraudteega loome võimaluse külastajatel mugavalt, huvitavalt ja kiirelt liikuda kahe muuseumi vahel, saades lühema aja jooksul osa mõlemast muuseumist. Köisraudtee kesklinna ja ERMi vahel avaks ja elavdaks ka Raadi piirkonna arengut, looks täiesti uue potentsiaali selle linnaosa, aga ka kogu Tartu linna arengule.
Köisraudtee meelitab turiste Tartu ja muutub kohe üheks oluliseks turismiobjektiks linnas. Turismiobjektiks kahe muuseumi vahel. Kui turist juba pendeldab kahe muuseumi asukoha vahel, vaadates kõrgelt õhust kaunist Tartut, siis on lihtne teda sealt edasi ka muuseumisse sisse juhatada. See ongi ühendamine ja eristumine korraga.
Just köisraudtee oma uudsusega ühendaks ning looks selle täna puuduva füüsilise ühenduse kesklinnas asuva kunstimuuseumi ja ERMi vahel, see aitaks kaasa ning toetaks ka kultuuritööstuse, perekeskuse ning linnahalli tekkele Raadile, viiks linnaosa kiirele arengule.
Köisraudtee on tuleviku ja kindlasti ka roheline transpordiviis. Võrreldes seda näiteks bussiliiklusega, siis on bussiliiklus märksa kallim, loodust reostavam ja ka mürarikkam, rääkimata tänavate koormamisest, teede korrashoiust jne.
Tehniliselt ja finantsiliselt tähendaks kesklinna-ERMi suund, mille vahemaa on nagu öeldud ca kaks kilomeetrit, umbes 12-15 miljoni suurust investeeringut. Raadi linnaosa asub mäe otsas ja see võimaldab minimaalset köisraudtee postide arvu (minimaalsemat maksumust). Kahekilomeetrise trassi jaoks on vaja paigutada kolm kuni viis posti, see aga võimaldab väiksemat visuaalset reostust. Trassil saaks olema 20-30 vagunit, mis teenindaks ca 3000 inimest tunnis (nii suurt vajadust kohe loomulikult pole, vaguneid saab aegapidi juurde lisada).
Arvestades ERMi taga paiknevat Tartu valda ja seal elavate inimeste liikumisvajadusi, siis teenindaks ja vähendaks köisraudtee ka olemasolevate ummikute probleemi, eriti Narva maanteel. Nii saaks jalgrattaga sõita vallast ERMi juurde ja sealt edasi köisraudteega kesklinna. Me tahame ju kesklinna elu elavdada või mis?
Finantseerimise külje pealt tasuks linnal kaaluda tartlaste kaasamist, kaasata tartlasi ühisrahastuse finantseerijaks köisraudtee ehitusele ning olema nii hilisemad osanikud, tulevikus tulu teenijad. Sarnase mudeli on tartlased Andro Roosi juhitud hoiulaenuühistu kaudu juba püsti pannud, rajades ühiselt endale pensionisambaks ühistulise tuulepargi Kiviõlisse. Nüüd võiks tartlaste raha teenindada neid endid oma kodulinnas. Uhke oleks tartlastel öelda, et „olen ise köisraudtee omanik.“
Just köisraudtee kesklinna ja Eesti Rahva Muuseumi vahel võiks olla üks neid ägedaid lahendusi, mis loob erinevate muuseumide vahel sünergia, ühendab kesklinna linnaäärega, toob Tartusse midagi erilist ja sellega rohkem külalisi, meelitab külalisi – ja meid endid ka – rohkem muuseumidesse ning aitab muuseume paremini ja tulemuslikumalt majandada. Ja ca kaks kilomeetrit ei ole enam kaugel, vaid lähedal. Siinsamas. Astu vaid köisraudtee vagunisse.