Käimasolev õpetajate streik on oluline vaheetapp meie haridussüsteemis. Aastaid lahendamata küsimused on kuhjunud ning toonud meid tänasesse päeva, kus haridustöötajad ei näe enam teist teed, kui jätta koolimaja uksed mõneks ajaks lukku.
Tegelikult ei ole see pelgalt õpetajate palgaküsimus, vaid tegelikult peaksime vaatama peale tervele süsteemile, nagu on haridusminister Kristina Kallas pidevalt oma sõnavõttudes välja toonud. Koolivõrk vajab korrastamist, õpetajate töökorraldus ülevaatamist, sest see mis töötas 10 aastat tagasi, ei sobitu enam tänasesse pilti. Aeg on edasi läinud.
Fakt on see, et riigieelarvesse nipsust raha juurde ei teki. Haridusse peab aga pidevalt ja stabiilselt investeerima. Ainult nii on meil võimalik luua teaduspõhist majandust ja kindlustada õpetajate järelkasv. Probleemi pole võimalik lahendada üleöö, aga poliitiliste kempluste asemel tuleks astuda samme kompromisside suunas, mis annaksid haridustöötajatele kindlust tuleviku ees. Vastasel korral jäämegi alati peale uue aasta riigieelarvega väljatulemist samu jutupunkte kasutama.
Kindlustunde pakkumise võti võiks olla omavalitsuste käes
Küsimus on, kas see on vaid riigi mure või tuleb tõsisemalt otsa vaadata ka kohalikele omavalitsustele ehk koolipidajatele ja õpetajate tegelikele tööandjatele. Minu arvates peaks olema riigi ülesanne tagada õpetajate pidev järelkasv ja koolitamine, ning kindlustada üleriigiliselt pikaajalise kollektiivlepinguga õpetajate baaspalk KOV-idele.
Tänane süsteem just nii töötabki. Eesti linnad ja vallad otsustavad ise, kuidas ja millistel tingimustel nad baaspalgaga kohalikku koolielu korraldavad. Ometi tuleb ka arvestada, et meie omavalitsused on oma võimekuses erinevad.
Eesti mõistes kuldsesse ringi kuuluva Tallinna või ääremaale jääva Põlva koolide mured ja töökorralduslik pool ei ole võrreldavad. Niisamuti pole mõtet võrrelda neid elukalliduse ega üldine palgataseme poolest – vaja on personaalsemat lähenemist.
Eestis on 79 kohalikku omavalitust ning alustuseks oleks vaja üleriigilist omavalitsuste tabelit, mis näitaks, kuidas KOV-id lisaks riigipoolsele õpetajate baaspalgale kohalikku koolielu toimimisse veelgi panustavad. Kas ja kui palju investeeritakse oma tulubaasist lisaks õpetajate palkadesse ja koolielu korraldamisesse. Seda saab teha piirkondade keskmise palga arvestuse põhiselt. Näiteks Tallinna keskmine palk ja laekuv tulumaks, võrdluses ülejäänud Eestimaa linnade ja valdadega.
Mida see arvutus annab? Kui riik saab määrata kollektiivlepinguga üleriigiliselt õpetajate baaspalga, siis kohalikud omavalitused peavad olema suutelised vastavalt maksumaksjate suurusele leidma lisaraha kohaliku elukalliduse katteks.
Ilmselgelt on Tallinnas kõrgem elukallidus, kui Põlvas. Ilmselgelt on Tallinnas suuremad palgad. Ilmselgelt on Tallinnas ka rohkem lapsi ja üle rahvastatud klasse – seega ka rohkem ülekoormusega töötavaid õpetajaid. Eesti suuremates linnades, kus õpetajad on ülekoormatud, võiksid nad saada õigustatult ka lisatasusid, mis tuleks kohaliku omavalituse elanike arvust sõltuvast tulubaasist. Ka riigipoolne pearaha on nendes omavalitsustes suurem.
Kas me täna teame, kui palju investeerib Tallinn oma eelarvest õpetajate sissetulekusse või õpetajate lisatasudesse? Aga Tartu, Põlva, Lihula, Haapsalu või Jõhvi? On arusaadav, et Tallinnas töötav õpetaja saabki natuke suuremat palka kui mõnes väikelinnas armastatud ametit pidav kolleeg.
Minu hinnangul ei saa riik detailselt korraldada KOV-ide koolielu ning ei saa korraldada üleriigiliselt võrdset karjäärimudelit õpetajatele. Riik ei ole veel täna kahjuks nii personaalne. Riik peab esmajärjekorras tagama õpetajate järelkasvu ja tagama õiglase tõusuga baaspalga KOV-dele.
Mida aga õpetajad ootavad?
Ma usun esmalt ootavad õpetajad juba hariduskriisi lõppu ja töörahu, stabiilsust ja pikaajalist palgalepet. Pikaajalisem hariduslepe aastateks 2025-2027, mis viiks õpetajate palga lubatud 120%-ni Eesti keskmisest. Sama sõnumit on pidevalt väljendanud ka haridusminister Kristina Kallas, kes ootab valitsuselt mandaati alustada kolmepoolsete läbirääkimistega – riigi, haridustöötajate ja koolipidajate ehk omavalitsustega. Minu arvates on aga küsimus, kas Eestimaa kõikides linnades ja valdades jätkub tahet ja murest arusaamist, et istuda ka ühise laua taha – seda saame näha.