Lugu ilmus Tartu Postimehes 2021 august
Mõni kuu tagasi potsatas valimisliidu Tartu Eest postkasti kutse. See tuli elurikkuse mõtteviisi eestvedajatelt, kes on oma ala eksperdid maastikuarhitektuuris ja veavad Tartus projekti „Kureeritud elurikkus.“ Kutse kutsus kõikide erakondade ja valimisliitude linnapeakandidaate ühisele avalikule arutelule elurikkast Tartust ning sellele järgnevale vägevale ühisniitmisele vikatitega.
Kutse ja arutelu peamine fookus on see, kuidas Tartut elurikka linnakeskkonna eestkõneleja ja eeskujuna vormida. Lisaks tulevad arutelule küsimused „Kuidas Tartut veelgi elurikkamaks muuta?“, „Kas üldse peab?“, „Mida saab elurikkama linna heaks teha linnapea?“, „Kui elurikas peab üks linn üldse olema?“ ja „Millal on linn piisavalt elurikas või kas sellist piiri üldse on?“
Need on kõik väga olulised küsimused ja tuleb kiita eestvedajaid, kes innukalt linna selle teemaga tegelema suunavad. Kiita saab eestvedajaid innukuse eest, paraku kaotab see elurikkuse projekt minu jaoks täielikult usutavuse, kui samade eestvedajate positsioon on keskpargi suures mahus täis ehitamine. 20. märtsi ajaleheloo pealkiri ei jäta teistsugust võimalust, see ütleb otse: „Maastikuarhitektid: SÜKU sobib Tartu keskparki“. Elurikkuse projekt ja keskparki ehitamise heakskiit on paljude tartlaste arvates suures vastuolus.
Elurikkus ei ole üks lapike ühe linna pargi nurgas. Elurikkus on kogu linn ja selle pargid ning muud rohealad. Elurikkuse propageerimine on silmakirjalik, kui kõrvuti parkides kasvatatakse ühes linnaniitu ja teises ollakse rahulikult päri ja noogutatakse kaasa suure hulga puude mahavõtmisega. 21. sajandil parki ei ehitata!
See, mis täna Tartu linnas elurikkuse sildi all toimub, on sõna otseses mõttes rohepesu. Ühe käega külvame seemneid, teise käega langetame linnas puid, metsa.
Parke saab kujundada kindlasti mitut moodi – lastes murul vohada metsikumalt, kasvatades linnas heina, pannes maha kartulit ja muid loodusande, meelitades siile linnaruumi pesitsema jne. Iseküsimus on aga see, kas ka linlased ja linna külalised tahavad sellisel juhul sinna metsikusse korrastamata parki aega veetma minna, kui hein ja malts on põlvili?
Isiklikult mulle meeldiks, kui Tartus oleks parke, kuhu on rajatud statsionaarsed ajaveetmisekohad lastele ja täiskasvanutele, kus on hooldatud ja korrastatud muru, kus kasvad lilled ja on ladusalt pinke ajaveetmiseks ning puhkamiseks. Tegevused ja programmid oleksid statsionaarselt pargis mitte asfaldil.
Nüüd juba kaks aastat elus olnud autovabaduse projekt oli hea katsetus, kuid usun, et on viimane aeg leida neile tegevustele ning programmidele, mida seni asfaldil kaifitakse, paiksem paik. Näiteks mõnes Tartu pargis, aga miks mitte parkides, mitte asfaldil. Igal suvel autovabaduse programmi tarbeks infra ja inventari (talvel veel lisaks raekoja platsile tehtava liuvälja) montaaž ja demontaaž ei saa olla väike kulu linnale (2020. aastal oli see 80 tuhat eurot ja käesoleval aastal 93 tuhat eurot). Ehk oleks otstarbekam linnavõimul Tartu pargid kavandada ja kujundada juba koos statsionaarsete tegevuste ja lahendustega? Aega nende tööde teostamiseks 2024. aasta kultuuripealinna tiitli kandmise ajal veel on. Vaja on ideid ja tegutsemistahet.
Head elurikkuse eestvedajaid! Kutse on teretulnud, aga sooviks eelnevalt veenvalt ja avalikult kuulda teie konkreetset seiskohta keskpargi hoonestamise osas, mis räägib pargi ja pargis asuva elurikkuse kadumise kasuks. Siis saaks hetke elu- ja liigirikkuse edendamise ja tõsiseltvõetavusega koos edasi minna, vastasel juhul võib arutelu osavõtt lahjaks jääda. Külvame seemneid, langetame metsa.