September on juba poole peal ning kooliaasta esimesed tegevused tehtud. Ka neil ligi viieteist tuhandel lapsel, kes läksid sel sügisel esimesse klassi. Lastevanematelgi esimene pilt selge – kuidas lapsed kooli ja tagasi koju saavad, kuidas hakkab sujuma õppimine. Nüüd, kui lastel ja nende vanematel esimesed koolitoimetused rütmi leidnud, jõuab kätte aeg otsustada, millist huviharidust lapsele valida. Muidugi, kui see valik pole juba lasteaias tehtud …
Üks nendest valikutest on kindlasti sport ja siin tuleb rääkida laste spordiharidusest. Tekib ju liikumisharjumus ja tervislik käitumine juba lapsepõlves ning selles on oluline osa lastevanematel ja sealt edasi juba koolil ja õpetajatel ning veel edasi spordigruppidel ja treeneritel.
Asi on kindlasti väärt, et sellega tegeleda ja sellest rääkida, sest uuringud on näidanud, et kolmkümmend protsenti Eesti lastest on ülekaalulised ja iga kolmas noor kannatab ühel hetkel vaimse tervise häire all. Just liikumine tagab inimesele tervema ja pikema elutee ning kõik see algab lapsepõlvest.
Siin jõuamegi laste spordihariduse juurde ning küsimusi tekib kohe. Näiteks, kuidas meelitada rohkem lapsi liikuma ja huvitegevusse ning kui see on saavutatud, siis kuidas tekitada ühte inforuum lapse treeningutega seotud küsimuste osas lapse, lapsevanema, õpetaja ja treeneri vahel?
Milline on riigi roll selles?
Selge on see, et kõiki osapooli tuleb harida. Keda aga esimesena? Mulle tundub, et alustama peaks lastevanematest. Küsimusi, mis tahes-tahtmata lastevanematel tekivad, on ju mitmeid.
Näiteks: lastevanemad ei oska oma last suunata õigesse trenni ega hinnata treeningkoormust; laps ei oska hinnata oma vaimset seisundit ega otsida õigel hetkel abi; lapsel ei ole teadmistepagasit, et tulla toime suurte tunnetega, nagu võit ja kaotus; treenerite ja lastevanemate omavaheline suhtlus on tihtipeale puudulik ja lastevanemad pole ei teadlikud ega huvitatud, millega laps trennis tegeleb; treenerid ei järgi üldkehtestatud reegleid või teevad mööndusi, et kasvatada talenti; laps ei tea, mis hetkest algab füüsiline või vaimne väärkohtlemine või mis see üldse on; seesama ülekaalulisuse näide – teadmised eakohasest toitumisest on puudulikud …
See ei ole veel kindlasti ammendav ülevaade küsimustest, mis lastevanematel tekivad, nii et oluline on kaardistada huvitegevuse probleemid kogu kooliteekonnal (6-20 aastased) ning leida neile küsimustele eakohased vastused. Just siin peaks tulema mängu riigi, täpsemalt haridusministeeriumi roll otsimaks neile küsimustele vastuseid.
Kuidas saab riik, täpsemalt haridusministeerium lastevanematele abiks olla? Üks võimalikke samme olekski tähelepanu pööramine laste spordiharidusele ning selle edendamine läbi uuringute ja viimaste põhjal raamatute kokkupanek ja väljaandmine. Eestil peaks olema teaduspõhine raamatute sari, mis mõeldud erinevate vanusegruppide lastele, ning mis oleksidki justkui teejuhiks lastevanematele, aga ka treeneritele ja loomulikult lastele endile sportimisharjumuste valikul ja kujunemisel.
Esimesi uudiseid juba on. Rocki korvpalliklubil ilmus just nüüd septembris lastele, lapsevanematele ja treeneritele suunatud „Lapse spordiaabits“. See raamat on tehtud koostöös oma ala spetsialistidega ning räägib toitumisest, psühholoogiast, füüsilisest tervisest, laste treeningutest ja muust seonduvast.
Üks raamat ei muuda veel maailma, aga see võib olla tõukeks paljudele teistele, lapse spordiharidusest rääkivate raamatute tekkele. Eestis on küllaga teaduslikku potentsiaali nende teemade süvitsi käsitlemiseks ja niisuguste harivate käsiraamatute väljaandmiseks. Küsimus on, kes seda tegema peaks, ning ega muule kui haridusministeeriumile see ootav ja lootev pilk peale ei jää.
Nii aga harimegi lastevanemaid ja lapsi tegemaks valikuid oma sporditeel, aga tegelikult liikumise teel. Ei ole ju liigne öelda, et liikumisest algab kõik.