Demagoogia on ohtlik, kui seda harrastab kõrgema võimu esindaja, eriti aga kui seda hakkab viljelema pedagoog. Jutt on Toomas Jürgensteini artiklist «Kriitika ja kritikaanlus Süku detailplaneeringu eskiisi kohta» (TPM, 26.4).
Mulle meeldib mind kõnetavate teemadega tegeleda süvitsi, saada aru ja pakkuda lahendusi. Kui keegi hämab, ei tee oma tööd korralikult ja vassib, siis see käivitab soovi reageerida. Kui Tartu arenguteemades soovitakse lati alt läbi minna, ma reageerin.
Seepärast võtsin tõsiselt ka keskpargi ja selle lähiala avalikule väljapanekule saadetud planeeringu eskiislahendust. Lugesin materjalid läbi, tegin analüüsi, selgitasin välja sõlmprobleemid ja reageerisin. Kuna avalikule väljapanekule saadetud algmaterjal oli kehvapoolne, otsustasin reageerida ja esitada kümme sisulist ettepanekut koos probleeme käsitlevate mõtete ja lahendustega. Et minu murekohad oleksid paremini arusaadavad, lisasin iga ettepaneku juurde ka kaks joonist, et probleem ja lahendus oleksid hoomatavad kõigile.
Mulle tundub, et olen nii täitnud linnavoliniku kohust (riigikogu liikmena olen voliniku staatuse praegu peatanud) ja minu kriitika on olnud asjakohane. Hinnang planeeringule ja sellest lähtunud ettepanek, et vastutav abilinnapea peaks tagasi astuma, osutab tõsiselt asjaolule, kui kehval tasemel tööd linnas tehakse. Vaja on muutust.
Peame Tartus kõvasti tähelepanu pöörama volinike sisulisele tööle ja lokkavale demagoogia viljelemistele.
Eelnevalt kirjapandu on selgitav vastus Toomas Jürgensteini arvamusele, kes tõstatab küsimuse kriitikast ja kritikaanlusest. Ei saa nõustuda Jürgensteini mõttearendusega, sest minu esitatud faktid, detailne sisu ja lahenduslikud ettepanekud ongi tegelik kriitika – tõsine kriitika, mis peaks päädima abilinnapea umbusaldamisega.
Küll aga jõudsin Jürgensteini lugu lugedes arusaamale, et peame Tartus kõvasti tähelepanu pöörama volinike sisulisele tööle ja lokkavale demagoogia viljelemisele. Oli ju selgelt paista, et tema loo fookus oli taotluslikult viidud hoopis mujale. Fantaasiamaailma. Loos oli mängu toodud vaimulik, Murphy seadus, arvutites kasutatav Wordi nupp … Probleemi sisust aga ei sõnagi. Null analüüsi, null ettepanekut.
See on väga ohtlik teekond, sest viib probleemilt tähelepanu mujale. Tartu linnavõim on korduvalt tegelenud näilise kaasamisega, moonutanud fakte, linnapea koguni ka valetanud. Seega tegelenud linlaste sihipärase ja ebaausa mõjutamisega, mis on ilmselged demagoogia ilmingud. (Urmas Klaas ERRile: «Ei ole kellegi eesmärk siin puutuda kõrghaljastust …)
Vikipeedia arutleb demagoogia kohta nii: enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige või täielikult õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale.
Hea Toomas Jürgenstein, pedagoogina oled sa kindlasti võimeline arutlema detailselt ka teema sisu üle, las need Murphyd, vaimulikud ja Wordid jäävad fantaasiamaailma.