Lugu ilmus Tartu Postimehes 2022 veebruar
Mõni aeg tagasi Tartu Postimehes ilmunud lugu „Ringlusrattavõrk nõuab hooaja eel 600 000 eurot“ (TPM, 26. jaanuar) sunnib meid teravamalt arutama Tartu rattaringluse tuleviku üle – kuidas säilitada Tartus hästi vastu võetud rattaringluse teenuse kvaliteet ja edulugu.
Aasta tagasi panin kirja mõtte Tartu oma rattatööstuse rajamisest („Teeme Tartusse rattatööstuse!“, Tartu Postimees, 29.3.2021), et niimoodi elavdada kohalikku tööstust ning ka rattalinnana veel rohkem välja paista. See oli esimene seeme selle debati alguses, nüüd aasta hiljem on paras aeg vaadata, kas ja mis on muutunud.
Kahjuks on saamas selgeks tõsiasi, et rattaringluse jalgrattad amortiseeruvad tänu suurele kasutusele veelgi kiiremini, kui oskasime arvata. Amortisatsioonikulusid tuleb igal aastal tõsta ja nii tuleb Tartu maksumaksjatel tulevikus järjest rohkem linnakassast rattaringluseks raha leida. Kuna rattaringlus on küllaltki edukas, siis sadades tuhandetes iga-aastased kulud (2021. aastal 780 000 eurot, 2022. aastal 900 000 eurot) veel kohe kedagi esmapilgul rivist välja ei löö, aga kaugel ei ole aeg, kui tuleb välja vahetada kogu rattapark ja siis on investeeringud juba mitmetes miljonites eurodes.
Tegelikult oleme juba täna tugevalt miljoni kulupiiri aastas ületamas. Nimelt, kui lisame iga-aastastele kuludele juurde ka uute rataste investeeringu vajaduse, saame 2022. aasta rattaringluse põhikuluks ligikaudu 1,5 miljonit eurot. Päris karm number ühe aastaarvu juures. Ja see number hakkab järjest kasvama.
Niisugune tulevik sunnib meid minu arvates veelgi tõsisemalt otsima lahendusi, mis meie kasvavat rattakultuuri linnas üleval hoiaks. Mis teeks Tartust tõelise rattalinna ning mis survestaks rohkem investeerima ka rattateedesse. Mis paneks autosõpru rohkem mõistma, et head rattateed ja rattad on võimalus keskkonnasõbralikumaks eluks.
Midagi ei ole teha, kui me ei soovi tulevikus endiselt igal aastal miljoneid eurosid kaugele Kanadasse Quebecki linna saata (kümne aasta jooksul saadame sinna julgelt üle kümne miljoni euro), tuleb kaaluda ja otsida uusi ning optimaalsemaid lahendusi, mis meie maksumaksja kapitali meie enda piirkonda jätaks.
Oleks aeg hakata mõtlema kohapealsetele tootmislahendustele ja võimalusele alustada rataste tootmisega Tartus. Tartu ja lähiümbruse tööstustel (SAME, HANZA, METEC ja paljudel teistel) on tegelikult juba täna võimekus osaliselt neid rattaid ise toota, küsimus on, kas linn leiab endas jõudu olla sellise projekti eestvedaja, ning leida lahendused puuduolevatele tööstusosadele, mis rattatootmiseks vajalikud. Vesteldes osade tööstusettevõtetega jäi kõlama, et kohalikud tööstused ei näe seal enda jaoks väga suurt ärilist huvi, pigem võimalust panustada ja kaasa aidata meie linna arengule. Teisisõnu: neile on oluline, et Tartu paistaks veelgi rohkem väljaspoole linnana, kus toimetab kohapealne tark ja toimekas tööstus.
Oma rattatööstus oleks parim nurgakivi rattalinna kuvandi tekkimisel. Tartu on rattaringluse mõistes juba täna heas positsioonis, meil on kümnetes tuhandetes kasutajate ring, mis ootab kindlasti ka tulevikus head kvaliteeti ja teenust. Et see kasutajate ring kasvama hakkaks, on vaja pikemat uut positiivset tõuget, lisaks vajalikele rattateedele ja olemasolevale rattapargile. Vaja on Tartu oma rattatööstust.
Pikas plaanis ei saa me jääda liiga sõltuvaks välisest tarnijast, sest nii ei suuda me tagada jätkusuutlikust rattaringluse rahastamisel. Nii nagu suur tehas meist kaugel rütmi ja hinna paika paneb, nii oleme linnana (maksumaksjatena) pikkadeks aastateks seotud. Vajalikud jalgrataste uuendused ja muudatused on aeglased tulema ning see võib meid ühel hetkel viia teenuse kvaliteedi järsu languseni. Siis kaovad kahjuks ka kliendid.
Kas Tartu rattaringluse tarbijad oleksid juba täna nõus maksma kolm kuni viis korda teenuse eest rohkem? Arvan, et ei ole, ning loodan, et ei peagi.
Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakond võiks korra kohaliku tööstusega arutada, kas meil oleks ühiselt (kohapealne erasektor + linn) võimalik rataste tootmine Tartus püsti panna, mis meie kohapealsetel tööstustel puudu jääb ja mis oleks vajalik lisainvesteering? Mulle tundub, et pikas plaanis oleks mõistlik uued miljonid meie enda piirkonda investeerida, luua juurde uusi töökohti ning tunda tartlastena uhkust oma linna rattatööstuse võimaliku võidukäigu üle. Olla tõeline rattalinn.