Lugu ilmus Tartu Postimehes 2022 mai

Tartu korvpall on nagu armastuslugu, kus on kirgi, tülisid aga ka leppimisi. Armastusfilmile kohaselt on meil ka kaasaelajad, vaatajad kes ikka ja jälle oma lemmikutele pöialt hoiavad.

Kui aastal 2015 Tartu korvpallimeeskond üle viie aasta taas meistriks krooniti, arvasid paljud, et nüüd on Tartu korvpall taas tõusu teel. Võit toodi toona küllallt üllatsulikult koju, ning eks võiduga pidi saabuma uus tõus, usk… saabuma pidid ka uued sponsorid, uued pealtvaatajad, lisaks uued pallipatsutajad ehk järelkasv.

Oli siis 2015 aastal ja ka täna Tartul Eesti suuremaid noorte püramiide, kust iga aasta uusi pallivõlureid nagu valmis õunu puuotsast esindussatsi pidi kukkuma hakkama ning Tartu korvpall oli paljude arvates teel taas sinna kuhu ta kuulub. Eesti tippu. Vähemalt nii usuti.

Peale nelja „paranka aastat “ *  (2011-2014 a) järjest  oli see mingil määral isegi mõistetav eufooria, kus lootus, et mänedžeride telefonid punaseks muutuvad ja klubile koostööpakkumisi uksest ja aknast tulema hakkab. Nii pidi see ju minema, nii oli see toiminud ju aastakümneid.

Paraku toona uusi sponsoreid eriti ei saabunud, uusi pealtvaatajaid ka mitte.

Laste armastus korvpalli vastu väljendus peale 2015 aaasta võidukat meistritiitlit Tartus hoopis kurvemalt: kui aastal 2016 oli Tartus linnvalitsuse andmetel korvpalli mängimas 335 last, siis 2017 aasta 315 last, 2018 aastal 307 last, 2019 aastal kõigest 265! last. Tendents oli kurb. 2015 a. aasta võidetud meistrikarika järelmõju laste korvpallile oli kahjuks negatiivne. Miski jäi võidukal korvpallil siis Tartus selgelt tegemata. Mis?

Lihtsa fänni või pealtvaataja jaoks on peamine, et tema meeskond võidab, vahel ka kaotab aga siis kunagi jälle võidetakse ning kõik on taas hästi. Vähemalt järgmise kaotuseni.

Olulisem, mida üldsus hindab on võit. Võidad ja keegi ei kobise. On ka olukordi, kus väline surve murrab mõne mehe maha ning kui pinge kõrvade vahel võimust võtab, siis lubab mõni bravuurikam asjaosaline endale ka paar verbaalset lopsu kriitikute suunas. Paljud korvpallihuvilised mäletavad peale karika võitu hästi Janar Taltsi verbaalset lopsu  kriitikute suunas „igasugused “jussid” siin kobisevad ja vinguvad, kui pekkis kõik on – lakkugu panni, raisk!“

Kahjuks nendel lopsudel on vastastikune mõju, sest see üks võit kehtib vaid järgmise hommikuni ning siis tuleb taas ärgata ja argiellu sukelduda. Mõelda kuidas võit tegelikuks arenguks keerata, on palju keerulisem ülesanne. Sama kehtib ka kuid hiljem, peale karikavõitu ning teel medalimängudele on pikem plaan ning reaalsed tegevused vajalikud.

Seni kui me hindame üksikuid sähvatusi ja rahuldume üksikute võitudega, petame me lisaks üldsusele ka iseennast. Ajalugu näitab, et arenguks ei piisa ka alati meistriks tulekust. Spordis, eriti aga klubispordis loeb stabiilsus, mida me saame hinnata pikema aja nt. dekaadi vältel ette näidatud tulemustega, karikatega.

Iga aastased! karikad (aga ka pealtvaatajate arvu stabiilsus põhiturniiril, play-offides ja finaalis)  vitriinis näitavad, kas organisatsioon areneb, kas on tehtud mõtestatud ja head tööd klubi arendamisel või on need üksikud võidud kõigest tuulest viidud sähvatused. Viimasel dekaadil pole Tartu korvpallis stabiilsust olnud, paraku see nii on.

Ka armastus korvpalli vastu on seotud stabiilsusega, kui meeskond võidab, on rahvas saalis, kui kaotab, kaovad ka pealtvaatajad, kaob ka usk. Tartu viimaste aastate mänguline tase, ebastabiilsus, eksperimenteerimine komplekteerimisel ning liigne omade poiste jutt on selgelt mõjutanud Tartu korvpalli nägu. Viimastel aastatel oleme olnud Eesti klubikorvpallis järelsörkija rollis ning vaadanud teiste klubide (endast märksa väiksemate klubide) tagatulesid.

Lootusandev muutus on tulnud käesoleva hooaja keskel, kui akadeemiline spordiklubi murdus välise surve all ja oli sunnitud suuresti oma noortel põhinevat kommunikatsiooni ja strateegiat muutma. Palgati uus treener, kelle ainus moto klubikorvpallis oli ja on võit. Mazursi tulekuga on Tartu klubikorvpall taas võtnud suuna kergelt ülespoole ja olenemata üldisest tasemest võideldakse igas mängus nii nagu peab. Ma kindlasti ei taha öelda, et Kandimaa ajal ei võideldud ja ei tehtud tööd aga kui su organisatsiooni sõnum üldsusele välja on vale (edasi läheme tudengi korvpalliga), siis pole tulemust kahjuks loota. Vastased haistavad seda, fännid haistavad, konkurendid haistavad. See lihtsalt ei tööta.

Kui sõnum on vale ja muutust ei paista, tekivad uued tuule, uued tahtjad ja süsteemimuutjad. Nii tekkis ka Rock korvpalliklubi. Vaja on konkurentsi, isegi linnasisest.

Positiivne konkurents viib edasi ja ma julgen väita see toob ka lähiajal stabiilsema muutuse Tartu korvpalli tippu, muutuse Eesti tippu. Konkurents viib edasi.

Lastespordis ning eraldi laste korvpallitrennides julgen ma väita on meil suund juba täna Tartus ülespoole. Rocki korvpalliklubi alustas oma laste treeningutega koolides aastal 2020 sügisel ja osana selle tulemusena on tekkinud konkurents laste korvpalli. Positiivseks näiteks on 2021 aastal korvpalli trennis käivate laste hulk Tartus, mis oli 349 last (2019 a 265 last). Käimasolev aasta saab aga on veelgi rekordilisem ning kokku käib nüüd Tartus korvpalli treeningutel  (pearaha arvestuses) juba 409 last, neist Rocki trennides 85. Konkurents töötab.

Klubiline edu palliplatsil ja klubide üldine areng sõltub kõige rohkem aga rahast ja siin on vaja teha väga palju ühist! koostööd ning läbi mõelda võimalused kuidas raha sporti ja kultuuri juurde tuua. Spordirahastuse muutmine riigi tasandil (nt. 3 % ettevõtete käibemaksust kultuuri ja spordiringide toetamiseks), eelkõige riigi ühiselt veenmine,  et miks on ettevõtetele vaja rohkem usaldust anda spordi ning kultuuri toetamisel, saab olema meie ühine väjakutse. Loodame, et ka siin teemas saadab sportlik konkurents ja intriig meid ühiselt edasi viima.

Käimasolevad kevadised Eesti meistrivõistluste play-offid on juba põnevad ja ägedad, kus intriigi ja draamat, kuid siiski ka peale neid korvpallietendusi tuleb uus päev ja on vaja taas ärgata, olenemata  sellest kas võitsid või kaotasid. Kui 2015 aasta võidetud meistritiitel Tartule klubilist arengut ei toonud, miks peaks seda tegama lahjemad tulemused? Pall on aga ümmargune.

Rockime!