Tanel Tein
Riigikogu liige, Eesti 200
Reformierakondlasest riigikogu liige Mihkel Lees arvab ekslikult, et minu ja Eesti 200 ambitsioon on investeerida pelgalt spordihalli, mis tooks Eestisse ainult spordi suursündmusi ja täidaks pikemas vaates riigi rahakotti. Ei! Tegelikult on eesmärgid kõrgemad ning soovime koos valitsuspartneritega luua kultuuri- ja spordivaldkondadest tõsiseltvõetavad majandusharud, mis tooks tulu riigikassasse, aga panustaks ka inimeste tervena elatud aastatesse.
Ma olen ka oma varasemates lugudes pikemalt ja detailsemalt kirjutanud nii spordiobjektide rahastusest, eraraha kaasamisest kui ka laste spordiharidusest, kui väga olulisest suunast meie laste liikumisharjumuste väljakujundamisel. Need kõik on erinevad pusletükid – tükid kultuuri ja spordi majandusharust, mis moodustavad ühe tervikpildi. Kui üks pusletükk lükata kõrvale, siis ei saa terviklikku pilti kokku.
Alustuseks selgitan veelkord suurürituste halli mõtet. Kultuuri ja spordi majandusharu hoogustamise ühe meetmena vajame rahvusvaheliste suurürituste halli, kus oleks võimalik korraldada universaalselt erivaldkondade suurüritusi. Rõhutan, et suurürituste hall ei oleks pelgalt “spordisõpradele rõõmu pakkumise koht” nagu kirjutab Mihkel Lees oma artiklis.
Suurürituste hall täidaks erinevaid funktsioone. See ei tooks Eestisse mitte ainult spordimaailma tippe, vaid ka kuulsaid artiste, suurkonverentse ja messe, mis täna halli puudumise tõttu Eestisse ei jõua. Leedus, Kaunases asub Baltimaade suurim sisehall, kuhu mahub üle 15 tuhande inimese. Pärast halli valmimist ei läinud kaua, kui Žalgirio Arenal peeti 2011. aasta korvpalli Euroopa meistrivõistluste playoff-kohtumised ja finaal. See kõik on aga osa Kaunase, aga ka Leedu majandusest. Lätis, Riias on ligi 15 tuhande istekohaga areen. Senimaani kui meil Eesti ei ole sellist korralduspaika, lähevad suurkontserdid, konverentsid, messid või unikaalsed spordisündmused Eestist lihtsalt mööda.
Miks peab selle investeeringu tegema riik?
Erasektoril ei ole äriliselt mõtet ja kohalikelt omavalitsustelt nõuaks see liiga suurt ühekordset väljaminekut. Lisaks peab arvestama, et kogu tulu kajastub lõppude lõpuks riigieelarves, ehk kasusaaja on ikkagi riik tervikuna. Alustades näiteks välisturistidest, kes meie riiki saabudes kohalikke teenuseid tarbivad ning lisatulu toovad. Tuleb ka arvestada, et suurürituste puhul ei ole majanduslik mõju kunagi ainult ühe suurhalli või n-ö majapõhine, vaid palju mastaapsem ja regioonipõhine. Näiteks Rally Estonia mõjutab kogu Lõuna-Eesti piirkonda, mitte ainult Tartu linna.
Välisturistide vajaduse osas sobib siia üks tädimaalilik näide. Oletame, et hr Lees toodab Eestis vorsti ja hr Tein küpsetab leiba ning me müüme-ostame seda ainult omavahel, siis raha meile mõlemale eriti juurde ei teki. Me tõstame vahendeid ühest taskust teise. Vaja on mängu tuua ka teised kliendid, näiteks välisturistid, siis saame vorsti ja leiva müüginumbrid suuremaks ning meil mõlemal tekib suurem müügipotentsiaal, mis omakorda annab riigile rohkem maksutulu. Suhteliselt loogiline.
Miks investeerida täna?
Riigi arengu vaates on vaja investeerida strateegiliselt ja targalt. Ühelt poolt pakume tööd ehitussektorile, teisalt ka geopoliitiliselt aspekt – peame näitama, et Eesti ei ole Euroopa ääremaa ning oleme turvaline sihtpunkt nii turismi kui ka välisinvesteeringute kontekstis.
Mihkel Lees viitab oma arvamusloos, et suurhalli ehitamise asemel tuleks ennekõike raha suunata laste ja noorte liikumisaktiivsuse suurendamisse. Sõnad nagu „teeme”, “toetame”, „analüüsime“ on küll poliitiliselt korrektsed, aga vaja on ka selget plaani ja lahendusi, kuidas? Paraku ei toonud ta välja selgeid ettepanekuid, kuidas senine negatiivne tendents positiivseks pöörata. See, et olukord on kehv, ei tohiks olla enam kellelegi üllatuseks.
Eesti laste kasinad liikumisharjumused ja kasvav ülekaalulisus valmistavad ka minule muret. Mõistagi on positiivne, kui lapsed vahetunnis natuke lisaks kekslevad ja erinevates Eesti paikadesse välijõusaale lisandub – paraku nende toel suurt muutust ei loo.
Ma usun, et esmajoones oleks vaja kogu süsteem võtta pulkadeks lahti ning alustada arusaamast, kes meil täna enamuse noorte huvitegevust ja liikumisharjumusi kujundavad. Kas perekond? Riik? Koolid? Treenerid? Eeskujud? Välijõusaalid või hoopis spordiklubid?
See vastutus on täna arusaadavalt hajutatud ning seega keegi ka ei vastuta, kuigi hilisem tagajärg on tulevikus meie kõigi enda kanda, kui üks osa ühiskonnast Tervisekassa hoole all on. Keegi peab võtma riigis vedaja rolli, kaardistama noorte vanusegruppide põhised sõlmprobleemid nii värbamisel kui ka väljalangemisel huvitegevusest. Keegi peab looma arengupotentsiaaliga finantssüsteemi (nt võimendama eraraha kaasamist). Niisamuti tuleb korraldada treenerite vajaduspõhine juurdekasv ning tagada motiveeritud tasu. Seni kuni iga lapsevanem, treener, omavalitsus või spordiklubi Eesti nurgas omapead, ilma selge plaanita pusivad, ongi üleriigiliselt noorte liikumisharjumuste tulemused kasinad.
Muutuse tooja saab olla riik, eesotsas kultuuri-ja haridusministeeriumiga, aga oma roll on ka rahandusministeeriumil, kes mõistaks probleemi, ega poeks võimalike lahenduste osas Exceli tabeli taha peitu.
Ja meil on mille üle mõelda, sest kui ülekaalulisuse protsent tõuseb, võime pikas plaanis jõuda olukorrani, kus meil ei ole tulevikus füüsiliselt võimekaid noori, kes suudaksid sõjaohu korral need miljardite eest soetatud mürsud ka torudesse tõsta. Riigi tänased investeeringud meie noortesse ei ole kaugeltki vähem olulised, kui mürskude ostud.
Mihkel Lees tõi oma arvamusloos välja ilmeka statistika, ma lisan lahendused, mis suunas peaks riik täna samme astuma.
- Selleks, et laste liikumisharjumused muutuksid tulevikus paremaks, on minu hinnangul vaja tegeleda esmalt laste spordiharidusega (nt haridus ja kultuuriministeeriumi vedamisel). Loomulikult tuleb jätkuvalt harida juurde uusi motiveeritud treenereid, aga kindlasti tuleb harida meil ka lapsevanemaid ning selgitada neile, miks meie lapsed peaksid rohkem liikuma ja kuidas olla ka ise paremaks eeskujuks. Harida saab lapsevanemaid näiteks teaduspõhise raamatute sarjaga, mis annaks aluse ühtseks inforingiks kõikidele osapooltele. Sari oleks teejuhiks lapsevanematele, aga ka treeneritele ning loomulikult lastele endile omale sobiva spordiala valikul, kui ka hilisema liikumisharjumuse kujunemisel. Liikumisharjumus kogu eluks kujundatakse lasteaia ja põhikooli vahel, ehk kõigest 10 aasta jooksul! Laste spordiharidus edendamine koolitunnis peaks olema norm, mitte suvaline kõrvalaine. Põnev spordiajalugu, raamatud ja filmid ning sealsed eeskujud võivad omada senikasutamata potentsiaali laste motiveerimisel ja innustamisel.
- Teiseks tuleb algklassides mõelda läbi iganenud “võimla” kontseptsioon. Lapsi ei inspireeri liikuma tühi ja igav võimla, seevastu nädalavahetustel on batuudikeskuses piletiga järjekord ja lapsed liiguvad piisavalt seal kalli raha eest, aga samal ajal on võimlad tühjad. Mõtleme ühiselt, milline kontseptsioon võimlatest motiveeriks ja innustaks lapsi neid ka kasutama. Spordiklubid tuleb suunata koolidesse kohapeale algklassidesse lapsi värbama ja seal samas koolis trenne andma. Sellisel juhul jäävad lastel ära logistika ülesanded linna erinevatesse spordiklubidesse jõudmisel ning lapsevanemad ei pea taksojuhte mängima jne. Selleks et spordiklubid saaksid koolides trenne anda on neil vaja rohkem treenereid ja ka lisarahastust.
- Kolmandaks, aga ka kõige määravamaks osaks, on huvitegevust pakkuvatele ühingutele ja spordiklubidele arengupotentsiaali loomine. Nemad on need, kes tegelikult laste spordiharjumusi igapäevaselt kujundavad ning siin tuleb mängu riigi eraraha kaasamise võimestamine neile ühingutele. Arengut on vaja just seal. Eraraha kaasamise tulemusena suudavad spordiklubid ja huvitegevust pakkuvad ühingud tulevikus hoopis teisel tasemel ja mahus (värvata rohkem lapsi) oma tööd teha. Pakkuda läbi eraraha kaasamise konkurentsivõimelist tasu treeneritele, mis omakorda võimaldab haritud treenereid ka juurde palgata.
Kokkuvõttes, ei ole küsimus ju pelgalt ühes spordihallis või laste spordihariduses. Kultuuri- ja spordivaldkonna arengu võtmes on neid põrandal olevaid pusletükke rohkesti, mis üksteisest sõltuvad. Kiiduväärt on, kui tekib avalik diskussioon, sest see annab ka lootust esimesteks reaalseteks sammudeks.
LOE VEEL: Tanel Tein varasemad lood